Jaaganti poliitikaradar. Vasaku jala nädal (1)
/nginx/o/2018/08/14/11217917t1hcfdb.jpg)
13. september 2019, 00:01
Riigikogu istungjärgu alguse järgi võiks oodata üsna tulist sügist. Kohe alguses läksid töösse poliitilised manööver-eelnõud, nagu näiteks Reformierakonna eestikeelse hariduse algatus. Järgnesid vastumanöövrid, mis kokku jätab mulje, et teema ise pole poliitikutele kuigi oluline. Aga võitlushimu on küllaga ja enne riigieelarve vastuvõtmist see vaevalt raugeb.
EKRE VÕITLUSETA VÕITLUS
Sügis parlamendis algas kohe vasaku jalaga astudes. Nii EKRE liikmest riigikogu spiiker Henn Põlluaas kui ka president Kersti Kaljulaid andsid avaistungil signaale – üks otse, teine kaude –, kuidas nad teineteisele pinnuks silmas on. Selles vastasseisus ei ole enam palju uut, see on kõigile teada ja näha. Ja kasulik on see... mõlemale poolele.
Kuidas nii? Üks tugev vastane aitab tihti mõlema poole ideedel ja vaadetel esile tõusta. Eriti kasulik on selline olukord EKRE-le.
Esiteks president. Tema vastuseis EKRE tegudele ja retoorikale on põhimõttelist laadi, kuna temal sellest vastandusest palju võita ei ole. Kui jätta kõrvale soov panna veidike proovile presidendi volituste piire ning hoida oma vaadete järgi sirget selga. Kahtlemata tahab Kaljulaid jääda ajalukku omanäolise presidendina, kes millegi eest seisis. Kaljulaidi jaoks on need väärtused, mis asuvad EKRE omadest paljudes küsimustes patarei vastasotsas. Kaljulaidi ei näi ka tagasi hoidvat oht mitte saada teiseks ametiajaks tagasi valitud. Seega on tema jaoks maineküsimusega tegu vaid osaliselt.
Teiseks EKRE. Sellel erakonnal on vastandumisest presidendiga võita kõik ja küsimus on paljuski maines. Sest mis vastast EKRE-l valitsuses olles õigupoolest peaks praegu olema? Sotsid muidugi alati, aga EKRE-le näib tunduvat, et sotsidest pole hetkel piisavat vastast. Valimiste eel oli vastaseks Jüri Ratase eelmine valitsus, nüüd ise koalitsioonis olles ei saa peaministrit muidugi enam niimoodi tümitada. Vahepeal sobis vastaseks Reformierakond. Sobib veidi ka nüüd, aga jällegi, oravad on opositsioonis, seega võit on juba nagu käes ja nende tagumine pole enam nii tulemusrikas. Tulemus on EKRE jaoks see, kui leidub ühine vaenlane, mis EKRE valijaid ühendab ja võitlusmeeleolu hoiab. President on selleks parim võimalik lahendus.
Miks? Sest vastane peab olema alati tugev. Kui vastane on usutavalt tugev ja võib ka päriselt peale jääda, paneb see oht ühiselt kaitsele joonduma ning vastu ründama. Eriti hea, kui vastasega päriselt võitlusse asuda ei saagi. Teise erakonnaga võideldes tuleb valimistel mõõtu võtta, aga president on piisavalt ohutus kauguses – seega ideaalne vaenlane.
Mis edasi? Seda näilist võitlust hoiavad EKRE poliitikud üleval nii kaua kui võimalik ning kisuvad sellesse ka Keskerakonda ja Isamaad. Eriti esimest, kus juba loetaksegi Kaljulaidi sõnavõttude ridade vahelt ja pealt kriitikat EKRE koalitsiooni võtmise suunas. Ja see tekitab kibedat meelt.
MAJANDUSPROGNOOS
Valitsus ja avalikkus said sel nädalal näha rahandusministeeriumi majandusprognoosi. Signaalid olid vastukäivad: majandus kasvab, aga jahtub, raha on valitsusel rohkem, aga kulutada saab vähem, maksud laekuvad hästi, aga ikkagi on vaja kärpida.
Mida valitsus tegema peab? Kärpeid on vaja veidi vähem, kui kardeti, aga majandus kasvab samuti vähem, kui loodeti. 50 miljonit eurot on vaja valitsusel kokku hoida juba selle aasta eelarvest, samapalju järgmise aasta omast, mida juba koostama asuti. Lisaks on vaja leida raha valimislubadustele, eelkõike Keskerakonna erakorralisele pensionitõusule.
Mida see tähendab? Oodata on üpris loomingulist lähenemist riigi rahandusele. Näeme raamatupidamislikke vigureid, kus kulude-tulude liigutamisega täituvad eelarveaugud nii, et kuskilt justkui vähemaks ei jää. Pisut tuleb siiski teha ka reaalseid kärpeid, aga selleks leiavad ministeeriumid võimalusi küll. Sest milleks siis on asutustes hoitud alles neid täitmata ametikohti? Ikka selleks, et vajadusel saaks need ohutult ära kärpida. Nali on see ainult osaliselt.
Kuhu see viib? Kohati näib valitsuse vaevaline pusimine eelarve kokkusaamisel suisa tahtlik. Et ikka paistaks selgemalt, kui keeruline see kõik on. Tahtlikult või tahtmata – see kannab vilja, milleks on vastumeelsuse tekitamine seni puutumatus seisus olnud eelarve tasakaalu põhimõttele. Juba käivad arutelud selle üle, kas Eesti võiks ikkagi lubada endale suuremat puudujääki, et vajalikke asju teha. Kuna tasakaalumantraga ollakse avalikkuses väga harjunud, tuleb inimesi uuele teele juhatada ettevaatlikult.
Pikem eesmärk on ilmselt jõuda olukorrani, kus Eestis saaks hakata rääkima maksutõusudest nii, et see ei tooks kohe inimesi tänavale. Mõttemänge mõne maksu tõstmise või vara maksustamisega on siin-seal arutelu vormis kuulda. Põhjus on ka selge – riigil on aina raskem toime tulla kõige selle pakkumisega, mida seni pakutakse. Rääkimata siis mõnest uuest algatusest. Aga pole midagi ebapopulaarsemat kui maksutõusud. Ja tagasivalituks saavad vaid populaarsed.
SIMSON JA TEMA ENERGIA
Pärast pikka ootamist, pöidlapidamist ja vaikuses püsimist sai Kadri Simson kätte Euroopa Komisjoni energeetikaportfelli. Viiteid, et see nii läheb, oli juba möödunud nädalal, kuid Brüsseli toolidemängus on nii mitu omavahel põimuvat kihti, et kunagi ei tea täpselt, mis seis on, kui muusikapala vaikib.
Kas läks hästi? Mõjukuse poolest ilmselt küll. Energeetika on valdkond, mida lähiajal ootavad ees väga suured muutused, sest keskkonnasäästu surve aina kasvab. Teistpidi on tegu valdkonnaga, mis puudutab nii paljusid teisi valdkondi, et ühel volinikul üksi särada on keeruline. Samuti tuleb Simsonil ellu viia mitmeid reforme, mis ei ole kuigi populaarsed paljudes riikides, mõned ka mitte Eestis ning tema koduparteis Keskerakonnas.
Mis edasi? Seni on elu näidanud, et oma ametiaja alguses kaovad Brüsselisse volinikuks läinud mõneks ajaks pea täiesti pildilt. Sisepoliitikas ei sobi ameti järgi väga sõna võtta, kuigi mingil hetkel võib see huvi tekkida. Aga tööd on palju ning senise Keskerakonna kolmiku Ratas-Reps-Simson asemel jääb nüüd alles tandem.