Kliimamuutused. Mis siis ikkagi muutub? Kus ja kuidas? (39)
/nginx/o/2019/09/16/12564230t1hec9e.jpg)
14. september 2019, 02:21
Looduses toimuv mõjutab meid kõiki, ükskõik kas elame maal või linnas, käime koolis või tööl. Meie väikese Eesti edukas digiühiskonnas kipub see ununema, kõik oleks nagu inimese kätetöö. Seitse aastat tagasi andis Inglise valitsus mulle ülesande uurida, kui suur osa sisemajanduse kogutoodangust sõltub ökosüsteemide pakutavatest teenustest. Minu vastus eelnevale näitele tuginedes oli, et sada protsenti.
Tänapäeval on suurim oht loodusele inimtekkelised globaalsed kliimamuutused, mis praeguses tempos jätkudes muudavad inimese ja paljude teiste looma- ja taimeliikide eksisteerimise meie planeedil võimatuks. Planeet ise sellest suurt ei hooli – massväljasuremisi on olnud ennegi ning kui elu senises vormis edasi ei kesta, tekivad tingimused teiste eluvormide jaoks või jääb kõik lihtsalt vaikseks. Neid ohte silmas pidades on Inglismaa, Iirimaa, Prantsusmaa ja Kanada valitsus kuulutanud välja riikliku kriisolukorra. Probleem on ilma igasuguse kahtluseta enam kui tõsine.
Nagu austatud lugeja on kindlasti kuulnud, on inimtekkeliste kliimamuutuste peamine põhjuse maa alt välja toodud fossiilide põletamisel tekkiva süsinikdioksiidi õhku paiskamine, mis võimendab kasvuhooneefekti, ning sellest tulenev keskmise pinnalähedase temperatuuri tõus. Valitsustevahelise kliimapaneeli IPCC 1,5 kraadi eriraporti järgi on praeguseks soojenemine nii keskmiselt ühe kraadi ümber. Eestis on soojenemine olnud keskkonnaagentuuri andmetel juba üle kahe kraadi.
Prahi koristamine mererannas ja metsa all, plastpudelite sorteerimine ja plastkõrtest loobumine tähendavad kahtlemata palju, aga kliimamuutused on ikkagi märksa mastaapsem probleem.
Mis see üks-kaks kraadi siis ikka ära ei ole? Natuke soojem või nii. Siin võiks mõelda korra iseendale – mis juhtub, kui meie keha, samuti keeruka tasakaalus süsteemi temperatuur tõuseb ühe-kahe kraadi võrra? Tekivad mitmesugused muutused organismis ja ega hea just olla ei ole. Samamoodi on biosfäär keerukas tasakaalus biofüüsiline süsteem, mida keskmise temperatuuri tõus paratamatult mõjutab. Temperatuuri tõus ja sellega kaasnevad muutused mõjutavad liikide väljasuremist ja levikualade muutumist, põldude saagikust, kahjurite ja võõrliikide levikut ning äärmuslike ilmastikunähtuste, nagu kuumalainete ja tugevate tormide sagedust ja tugevust.
Mis ikkagi täpselt toimub?
Elame praegu kliimas, mis on inimesele sobiv. See ei tähenda, et meil oleks kogu aeg mõnus ja mugav ilm. Tuleb ette väga külmi talvesid, pikemaid külma- ja kuumaperioode, torme, orkaane ja põuda. Üldiselt siiski midagi hullu pole ja inimene saab siin planeedil koos teiste loomade, taimede, seente ja samblikega enam-vähem ilusasti hakkama. Meil on välja kujunenud suhteliselt stabiilsed ja omavahel seotud aineringed. Üks selliseid on süsinikuringe, kus toimub pidev süsinikuvahetus elava ja elutu vahel. Taimed, vetikad ja kõik muud fotosünteesivad organismid seovad CO2 ja toodavad sellest orgaanilist materjali, taimede ja loomade hingamisel ning orgaanilise materjali lagunemisel või põlemisel, nt metsatulekahjude korral see vabaneb.
Õhus on CO2 kontsentratsioon olnud enam-vähem stabiilne ligi 12 000 aastat alates viimase jääaja lõpust. Kogu selle aja jooksul on kontsentratsioon püsinud tasemel umbes 280 osakest miljonist (ppm). Nn väikese jääaja lõpupoole oli see samas 260 ppm lähedal, kuna oli külmem ja orgaanilist materjali lagunes vähem. Veidi rohkem kui 800 000 aasta jooksul enne tööstusrevolutsiooni ei ole CO2 kontsentratsioon 300 ppm taset ületanud.
Miks see CO2 nii oluline on?
Süsihappegaasil on omadus pikemalainelist soojuskiirgust ehk infrapunakiirgust neelata ja siis tagasi kiirata, takistades sellega soojuse Maalt lahkumist. Teame seda kui kasvuhooneefekti. Selline omadus on atmosfääris kõigil gaasidel, mis koosnevad vähemalt kahe keemilise elemendi aatomist. Peale CO2 on tuntumad kasvuhoonegaasid veel vesi, metaan (50 protsenti sellest tuleb põllumajandusest), dilämmastikoksiid ja mitmed tööstuslikud floori sisaldavad gaasid. Kui kasvuhoonegaase võrrelda, siis ei ole CO2 kõige võimsam soojendaja, küll aga püsib see atmosfääris teistest palju kauem ning moodustab inimese õhku paisatavatest gaasidest 75 protsenti. Nii ongi CO2st kujunenud praeguste kliimamuutuste peamine süüdlane.
Kuidas me seda teame?
Kasvuhooneefekt tagab elu Maal – ilma selleta oleks maapinnalähedane keskmine temperatuur praeguse +15 oC asemel –18 oC, nii et igati vajalik asi. Kasvuhooneefekti olemasolust teatakse juba üsna pikalt. Esimesena mõtles sellele prantsuse matemaatik ja füüsik Joseph Fourier 19. sajandi alguses. Tema arvutuste järgi peaks Maa, arvestades tema kaugust Päikesest, olema palju jahedam. Nii ta oletaski, et atmosfääris olevad gaasid moodustavad klaasitaolise barjääri, mis hoiab sooja kinni.
Tema hüpoteesiga töötas mitu teadlast edasi läbi 19. sajandi. 1858. aastal tõestas Ameerika teadlane Eunice Foote eksperimentaalselt CO2 võime soojust kinni püüda ja pakkus välja, et CO2 kontsentratsiooni tõstmine tõstab ka temperatuuri. Tema tööd arendasid edasi iiri füüsik John Tyndall ja rootsi füüsikaline keemik Svante Arrhenius. Arrhenius ütles esimesena välja mõtte ülemaailmsest soojenemisest atmosfääris oleva CO2 kahekordistamise tagajärjel. Huvitaval kombel ei kasutanud ükski neist terminit «kasvuhoonegaas» või «-efekt». Alles 1901. aastal võttis selle väljendi kasutusele rootsi meteoroloog ja Arrheniuse eluaegne sõber Nils Ekholm.
Kaks aastat varem pakkus ta välja, et kivisöe põletamise tagajärjel lõpuks atmosfääris olev CO2 kontsentratsioon kahekordistub. Ekholm nägi selles võimalust järgmise jääaja ärahoidmiseks. Et sellel tegevusel võib ka kahjulikke toimeid olla, sellele ei osatud siis veel mõelda. Arrheniuse teooriat atmosfääri CO2 kontsentratsiooni ja maailma soojenemise seostest arendas edasi inglise insener, leiutaja ning hobiteadlane Guy Callendar. 1938. aastal võrdles ta 19. sajandi jooksul mõõdetud CO2 kontsentratsiooni ja õhutemperatuuri ning tuli järeldusele, et eelneva 50 aasta jooksul oli temperatuur Maa kohal koos CO2 kontsentratsiooniga tõusnud, et nende muutuste vahel on seos ning et see võib olla seotud kivisöe põletamisega. Seda teataksegi kui Callendari efekti. Niisiis, me teame kasvuhoonegaaside ja kasvuhooneefekti olemasolust umbes 200 aastat. Ligikaudu sada aastat on teada, et fossiilsete kütuste põletamine vabastab maa all kindlalt ladestatud süsinikku ja lisab seda süsinikuringesse, suurendades niimoodi õhus oleva CO2 hulka. Kuna CO2 kandub õhus üle kogu maakera, kuigi mitte paris ühtlaselt, siis ei ole väga suurt tähtsust, kus see gaas õhku paisati. Mõju ulatub kõikjale.
Kuidas kliimaga toimuvat mõõdetakse?
Callendari tööd, millesse alguses suhtuti skeptiliselt, andsid Ameerika geofüüsikule Charles Keelingule mõtte hakata mõõtma CO2 kontsentratsiooni atmosfääris. 1958. aastal hakkaski Keeling seda tegema Hawaiil Mauna Loa mäel enam 3000 meetri kõrgusel, kus seda tehakse praeguseni. Mauna Loa valiti seepärast, et see on kaugemal ja kõrgemal kohalikust õhusaastest ja lubab stabiilsemaid mõõtmistulemusi. Hiljem lisandus teisi CO2 ja teiste kasvuhoone gaaside mõõtmise jaamu ja praeguseks mõõdetakse kasvuhoonegaaside kontsentratsiooni kõikjal üle maailma.
Tänapäeval on suurim oht loodusele inimtekkelised globaalsed kliimamuutused, mis praeguses tempos jätkudes muudavad inimese ja paljude teiste looma- ja taimeliikide eksisteerimise meie planeedil võimatuks.
Niisiis, me oleme alates tööstusrevolutsiooni aegadest süsihappegaasi atmosfääri lisanud ja seda palju rohkem kui teisi kasvuhoonegaase. Alguses natukese haaval, aga aurumootori leiutamise ja muude masinate kasutusele võtmisega üha rohkem ja rohkem. Parem tehnoloogia ja kergemini kättesaadav energia on lubanud majandusel areneda, rohkematel inimestel ellu jääda ja rikkamaks saada. Suurem hulk inimesi, kes üha rohkem tarbib, vajab eluks rohkem energiat ja nii edasi. Tekkinud on ennast võimendav süsteem, mis tarbib üha rohkem energiat, ja tänapäevani põhineb see enamikus fossiilsetel kütustel.
Tööstusrevolutsiooni alguse (umbes 1750) aegne rahvaarv 0,77 miljardit on praeguseks 7,7 miljardit ehk kümme korda suurem. Keskmine sissetulek inimese kohta on kasvanud sama aja jooksul 15 korda ning CO2 hulk õhus 278 ppm-lt 411 ppm-le ehk 1,5 korda ja see suureneb kiirenevas tempos. Nii kõrge oli süsihappegaasi kontsentratsioon viimati rohkem kui kolm miljonit aastat tagasi. Kui praegune fossiilsete kütuste tarbimine jätkub samas tempos, siis on 2017. aastal avaldatud teadusartikli põhjal CO2 kontsentratsioon 2250. aastaks umbes 2000 ppm ja sellist kontsentratsiooni pole olnud juba 420 miljonit aastat.
Sellest, et võimenduv kasvuhooneefekt võib kaasa tuua ebameeldivaid tagajärgi, hakkasid teadlased aru saama alles 1970ndate alguses. Sellest ajast on ilmunud palju teadusartikleid, mis näitavad, et temperatuur võib tõusta kuni kaks kraadi hiljemalt 21. sajandi lõpuks. Üks selliseid on Ameerika majandusteadlane William Nordhaus, kes 2018. aastal sai Rootsi Keskpanga Alfred Nobeli nimelise mälestuspreemia majanduses. Nordhaus hoiatas oma 1977. aasta artiklis majanduse-keskkonna mudeli tulemuste põhjal, et kui me fossiilseid kütuseid niimoodi edasi kasutame, siis ületab temperatuuri tõus kahe kraadi piiri, sellist tõusu keskmises temperatuuris pole olnud viimase 100 000 aasta jooksul ning me ei tea, mida see kaasa võib tuua. Nüüdseks on meil võimsad arvutid ja on võimalik kliima süsteemi ja biosfääri palju paremini uurida. Praegu on suurem osa teadlasi üksmeelel, et kliimamuutuste tagajärjed, kui midagi ette ei võeta, on katastroofilised. Surevad välja liigid, väheneb kättesaadava toidu hulk, merepinna tase tõuseb kuni mitu meetrit ning keskmine temperatuur kuni 6 oC võrra selle sajandi lõpuks.
Mida inimkond teha saab?
Prahi koristamine mererannas ja metsa all, plastpudelite sorteerimine ja plastkõrtest loobumine tähendavad kahtlemata palju, aga kliimamuutused on ikkagi märksa mastaapsem probleem. Kliimamuutused on kohal, piirideülesed ja peame leidma inimkonnana võimalusi õhku paiskuva süsiniku ja ka muude kasvuhoonegaaside vähendamiseks ja sidumiseks. Head näited on üha suurenev tuule- ja päikeseenergia kasutamine. Kui sealt saadavat energiat elektriautodes kasutada, siis on meil ka süsinikuvaba transport. Paraku ei ole lahendused nii lihtsad ja kättesaadavad, et saaksime nafta või põlevkivi tarbimise päeva pealt lõpetada. Alternatiivseid lahendusi veel napib. Kui jätame kliimamuutuste vastu võideldes mingid inimgrupid ja regioonid, olgu need araabia naftariigid või meie Eesti Ida-Virumaa, ilmse sissetulekuta, võivad tagajärjeks olla rängad ja mastaapsed konfliktid, mis kliimaprobleemidega tegelemise varju jätavad. Kõige kiirem ja kohe kättesaadav võimalus on meist igaühel teha midagi, mis seda olukorda natuke muudaks. Kui palju väikesi positiivseid kasvuhoonegaase vähendavaid tegusid kokku panna, siis ei olegi see enam väike, vaid suur samm kliimamuutuste leevendamise poole.
Postimees alustab kliimateemalise rubriigiga
Alates tänasest võtab Postimees kliimamuutuste teema luubi alla. Kliima soojenemise küsimustes selguse leidmiseks oleme kokku pannud grupi kliima- ja keskkonnateemade eksperte, kes hakkavad lahkama ühe inimkonna nüüdisaja suurima väljakutse olemust ja seda, kuidas probleemiga silmitsi seista. Lisaks lehes ilmuvatele teemadele koonduvad kliimateemaga seotud veebilood ka Postimehe veebis loodud rubriiki aadressil postimees.ee/kliima.