Päevatoimetaja:
Liisa Ehamaa

Kust tulevad tegelikult meie mobiilide komponendid?

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Seega, USA ja Hiina peavad küll kõva tehnoloogilist kaubandussõda, aga tegelikult on enamiku elektroonikakomponentide tootjamaa hoopis mõni kolmas riik.
Seega, USA ja Hiina peavad küll kõva tehnoloogilist kaubandussõda, aga tegelikult on enamiku elektroonikakomponentide tootjamaa hoopis mõni kolmas riik. Foto: Tootja, Ekraanikuva

Arvate, et Hiinast? Või USAst? Kui asjade sisse vaadata, selgub hoopis teistsugune tõde.

Tõsi on muidugi see, et ühed maailma kõige keerukamad seadmed – protsessorid – tulevad valdavalt USAst ja Suurbritanniast. Miljardeid transistore mitmes kihis mikroskoopilistele kiipidele kokku suruda on ulme, seda suudavad vaid vähesed tegijad. Kuid oma tehnoloogiat on nad litsentseerinud ka teistele ning paljud mobiilitootjad küsivad kiibitootjatelt omi modifikatsioone ränikristallidest. Nii ka Huawei, kellega seotud ettevõte HiSilicon tellib protsessorimoodulid Briti ettevõttelt ARM ja paneb need siis oma kiibile.

Veel on tõsi ka see, et operatsioonisüsteemi Android, mis on levinud enamikus mobiiltelefonides, on välja arendanud Google. Samas põhineb see kõigi jaoks vabalt kasutataval ja muudetaval Linuxil. Nii et põhimõtteliselt võiks igaüks enda tehtud telefoni sisse Androidi tarkvaraplatvormi panna, selle kood on vabalt kättesaadav. Kuid Androidi teeb telefonis hoopis väärtuslikumaks sinna lisatud Google’i äpipood ja Google’i enda teenused: Google Maps, Google Photos, Google Drive, Youtube jne. Nende kasutamiseks peab Google’ilt loa saama ja tootjad ka maksavad selle loa eest.

Tagasi üles