Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2018/05/03/7822219t1h7dfe.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2019/09/19/12576587t1h5f0a.jpg)
Hollywoodi produtsendist Harvey Weinsteinist rääkiv dokumentaalfilm on julm ja jäle kogemus. Mingitpidi isegi õudusfilm, ehkki loomulikult igasuguseid ilgusi ekraanil ei näidata. Küsimus on selles, kuidas need aastate ja aastakümnete eest toimunud sündmused vaatajani tuuakse.
Ettearvatavalt on filmis palju intervjuusid, rääkivaid päid, sest kroonikakaadreid pole toimunust mõistagi olemas. Ka sajad fotojäädvustused New Yorgi Kuuenda avenüü klubiukse ees toimunud kähmlusest, kus Weinstein kõmureporterit diktofoni kätte saamiseks rusikaga vastu pead tagus, suudeti jäljetult kaduma panna. Sest tema on selle linna šerif, nagu mees ise korduvalt kiitles.
Film algab Hope D’Amore’iga (ärge otsige, tegemist polegi filminäitlejannaga), kes puutus Weinsteiniga kokku siis, kui too Buffalo linnas (NY) alles kontserdikorraldamisega tegeles ning kohe selle dokumentaali võtmes oma tõelist palet näitas. D’Amore lootis Weinsteini kutse peale jala meelelahutustööstuse glamuurse ukse vahele saada, aga sattus hoopis hotellituppa, kus kogukas promootor end talle ähkides peale surus.
Korduv muster
Ja see oli tema modus operandi kõigi järgnevate aastate jooksul, mehhanism täpselt sama. Toimunud sündmuste kirjeldused ei ole anatoomiliselt liiga detailsed, kuid äärmiselt mõjusad, see tuleb paljuski ka sellest, et neid esitavad ju näitlejad. Väga ilmekalt, väga sugestiivselt, aga igaüks isemoodi.
Pea kõik filmis esinevad ohvrid räägivad sama juttu: Weinstein ilmselt ise uskuski, et räpased stseenid hotellitubades toimusid vastastikusel kokkuleppel. St tüüp lõpuks sai, mida ta tahtis, ja naised lasid sel endaga toimuda. Nagu ütleb üks ohvritest: tavaarusaam vägistamisest on see, et naine võitleb, rabeleb, lööb, küünistab ning ründaja surub ta jõuga maha. Aga ohver on halvatud, ta ei suuda midagi vastu öelda ega teha, sel ajal kui pervert rahumeeli tema kehaga toimetab.
Kust siis Weinstein ammutas selle jõu, et oma ohvreid – kellest mitmed uskusid, et nii need asjad filmimaailmas käivadki – hüpnotiseerida nagu boamadu küülikut? Vastus on võim. Võimu oli Weinsteinil roppu moodi, ta ei valetanud, kui (taas ohvritele) muuseas mainis, et võib neile avada ukse Hollywoodi parnassile või hävitada kogu tulevase karjääri. Kõik sõltub lihtsalt sellest, mida sa järgmise paari minuti jooksul teed. Lahkud või kannatad. Paljud ei suutnud lahkuda ning sealt tulebki Weinsteini väide, nagu oleksid nad toimuvaga nõus olnud.
Esimene vastuseta küsimus
Film jätab vastamata paarile minu meelest olulisele küsimusele. Esiteks, kuidas Weinsteinist niisugune mees sai? Ühel hetkel on ta naljakas suurte kõrvadega juudi supilontrus Brooklyni kooli klassipildil ja siis juba maffiapealiku moodi käituv jõhkard, kes alandab, mõnitab ja trambib üle näitlejannadest, oma firma assistentidest ja ka meeskolleegidest. Aga kuidas see juhtus, film vastust ei anna.
Kõigist oma kuritegudest hoolimata on Weinsteini teened tänapäeva Ameerika ja kogu maailma filmikunsti ees tähelepanuväärsed. Tema firma Miramax (mille nime moodustasid vennad Harvey ja Bob oma vanemate nimesid Miriam ja Max kokku liites) tegi revolutsiooni USA sõltumatus filmitootmises. Sealt tõusid ja särasid filmid nagu «Pulp Fiction», «Sex, Lies and videotape» jt, mis on inspireerinud tuhandeid värskeid filmitegijaid ja pakkunud publikule hingematvaid elamusi. Miramax oli Oscarite tseremooniate püsikülaline. Seda kõike film ei salga.
Hollywoodi alguspäevist alates ja teatrimaailmas veel varemgi on ikka liikunud (kadedaid) kuluaarisosinad, et see või teine näitlejanna sai oma rolli lavastaja või produtsendi sängi kaudu. Seega jääb mulje, nagu oleks näitlejanna see aktiivne pool, kes oma keha teatud privileegide eest välja pakub. Filmist saab selgeks, et Weinsteini tegude näitel on lugu täiesti vastupidine: just tema oli aktiivne pool. Aga kuulujuttudes sai kannatada ikka naise renomee.
Weintsein sai oma sigadusi nii kaua teha, sest ohvritel, kes julgesid piiksatada, topiti suu dollarite ja paragrahvidega lihtsalt kinni. Vaikimislepingutes sisaldus isegi klausel, et kui ohver oma läbielamisest terapeudile räägib, on ta vaikimiskohustust murdnud ja kasutusele võetakse vastavad meetmed. Mis juhtus siis kaks aastat tagasi, kui New York Timesis ja New Yorkeris ilmusid peaaegu samal ajal artiklid, kus tema teod päevavalgele toodi? Kuidas kõikvõimas meediamogul korraga rünnatavaks muutus?
Teine vastuseta küsimus
See on teine küsimus, millele film vastust ei anna, aga kangesti tahaks teada. On asi Ameerika ühiskonna üldises muutumises? Üks huvitav hüpotees, millele servapidi vihjatakse, jääb psühholoogia valda. 1993. aastal pakkus Disney vendadele Miramaxi eest 80 miljonit dollarit ja need võtsid kauba vastu tingimusel, et saavad firmat edasi juhtida. Sel sajandil läksid Weinsteinide ja Disney teed taas lahku, vennad võtsid 180 miljonit dollarit, aga firma nimega Miramax (nende vanemate nimedega firma!) jäid Disneyle. Sul võib olla küll dollareid, aga ka nimedel on võimu.
Dollareid kasutas Harvey Weinstein oma ohvrite vaigistamiseks. Palgati armee eradetektiive, ajakirjanikke ja advokaate. Palgati isegi endiste Mossadi töötajate luurefirma Black Cube, mis tegi kõik, et ajakirjanike ja tunnistajate järel luurata ning neid hirmutada. Sellest hoolimata esitati 2018. aasta maikuus Weinsteinile süüdistus vähemalt kahe naise vägistamises, seksuaalses ahistamises ning ärakasutamises. Vähem kui kolme kuu pärast kuulutati välja firma Weinstein Brothers pankrot. Weinsteini advokaat Benjamin Brafman kuulutab 1000-dollarilise haaknõelast lipsunõela särades, et tema klient ei kavatse ennast milleski süüdi tunnistada. Kümned tuhanded naised maailmas hüüavad #metoo.
ARVUSTUS
«Puutumatu», 2019
Dokumentaalfilm, režissöör Ursula MacFarlane
Linastub alates 20. septembrist, kestus 1 tund ja 38 minutit