Tellijale
Andrus Kivirähki eesti Pygmalion
Läbematule lugejale olgu hinnang teosele kohe alguses öeldud: tegemist on Andrus Kivirähki järjekordse meistritööga. Autorile omaselt jutustatakse pajatuslikult – Kivirähk on ju rahva(lik) kirjanik! – traagilist lugu andekast kunstnikuhakatisest, kelle elu katkes juba 25-aastaselt kurgutiisikuse tõttu, kuid kelle loomepalangus sündinud pildid on eesti kunsti ajaloos tähelepanuväärsel kohal.
See Tallinnas raudteekonduktori peres sündinud ja juba viieaastaselt isata jäänud noormees oli Oskar Kallis (1892–1917), Ants Laikmaa lemmikõpilane tema ateljeekoolist ning Noorte Kunstnike Ühingu Vikerla asutajaliige, kes teerajajana lõi Kalevipojast rahvusromantilise kujutise. Võib isegi öelda, et Kallis oli eesti Akseli Gallen-Kallela, kelle loominguga oli ta tutvust teinud Soome kunstimuuseumis.
Ajavahemikus 1912–1917 maalis Kallis pastelltehnikas ligi nelikümmend Kreutzwaldi eepose ainelist maali. Neist mitmed on saanud kunstiklassikaks, lisaks «esoteerilise päikesekultuse» väljendusena pastellide tsükkel, milles, nagu võime lugeda «Eesti kunsti ajaloo» 5. köitest (2010), seostub «elu loova valguse idee selle muusikalise harmooniaga, nagu viitavad tööde pealkirjad» (tuntuim «Päike. Maestoso», 1917). Nii «Kalevipoja» kui ka «Päikese» tsüklist on raamatule lisatud reproduktsioone. Eesti kirjandusloos seostub Kallis Eduard Vilde «Mäeküla piimamehe» (1916) kujundusega.