Päevatoimetaja:
Loora-Elisabet Lomp
5916 2730

Juhtkiri: reklaamialane võidurelvastumine (1)

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Poliitiline telereklaam, Edgar Savisaar.
Poliitiline telereklaam, Edgar Savisaar. Foto: TOOMAS HUIK/PM/SCANPIX BALTICS

Tänasest lehest võib lugeda artiklit, mille aluseks on Erakondade Rahastamise Järelvalve Komisjoni analüüs, kus võrreldi parlamendierakondade reklaami mahtu ja maksumust kevadiste riigikogu valimiste eel.

Esimese hooga võiks öelda, et tegu on paraja arvupudruga, millest läbi närimine ei anna lugejale mitte midagi. Keegi maksis rohkem, keegi vähem, keegi sai soodsama diili, keegi kehvema. Mis vahet seal on? Tavaline erakondadesse puutuv värk, mis võiks enamiku meist külmaks jätta.

Võib-olla tõesti. Riigikogu valimised on ju kuupäevaliselt ette teada sündmus ning on selge, et selle eel pigistavad reklaamibürood parteidest nii palju välja, kui vähegi jaksavad. Pole olemas ametlikke ja kinnitatud hinnakirju, sest iga kampaania on ainulaadne. Ühe või teise asja hinda mõjutavad omajagu hoopis isiklikud suhted.

Aga teisest küljest ei tohi unustada, kelle raha see on. Vähemasti osaliselt on see rahva raha. Ning nõnda ei maksa takerduda sellesse, milline erakond kui soodsalt reklaami ostis, vaid vaadelda tuleb hoopis laiemat küsimust: miks reklaami ostetakse ja kuidas mõjutab see ühiskonda?

Valimiste eel on erakondadel vaja tutvustada oma kandidaate ja plaane. Demokraatlikus riigis saab ainult informeeritud kodanik teha mõtestatud valiku. Lihtsamalt öeldes: ainult siis, kui teame, mida erakonnad Toompea lossis ja Stenbocki majas teha plaanivad, saame otsustada, kas tahame neid sinna või mitte. Seega on erakonnad lausa kohustatud ennast reklaamima.

Kuid kas kõlavasõnaline, eriefektidele üles ehitatud ning agressiivses või sugestiivses stiilis teleklipp õigupoolest informeerib? Kas ta mitte ei ürita hoopis uinutada kodaniku kriitilist meelt ja tõmmata tähelepanu eemale faktidelt? Või panna meid unustama ühe või teise poliitiku või partei äsjaseid möödalaskmisi? Näiteks varasemat kehva valitsemist, väljapakutud kavade läbimõtlematust või lihtsalt seda, kuidas varem on lubatud asju, mida lubada polegi erakonna võimuses?

Lubame erakondadel kulutada raha – sealjuures ka maksumaksja, meie kõigi raha – millegi peale, mida võib vaid tinglikult nimetada teavitamiseks.

Niisiis ei ole kõige tähtsam mitte see, et EKRE sai trükiajakirjanduses soodsaima pinna või Keskerakond maksis telereklaamide eest kõige soolasemat hinda. Tähele tuleks panna hoopis seda, et lubame erakondadel kulutada raha – sealjuures ka maksumaksja, meie kõigi raha – millegi peale, mida võib vaid tinglikult nimetada teavitamiseks. Parimal juhul on see tegelikkusest ühekülge pildi loomine. Halvemal juhul aga moonutatakse reaalsust tundmatuseni ning valimispäeval pole kodanik mitte teadlikum, vaid hoopis suuremas segaduses.

Riigid on kehtestanud poliitreklaamile mitmesuguseid kitsendusi. Näiteks ajapiiranguid – Eestiski on kehtinud välireklaami perioodiline keeld, mis on nutiajastul ilmselgelt üleliigseks muutunud. Aga kehtestatakse ka ruumilisi ja mahupiiranguid – näiteks tohib mõnel pool poliitreklaam olla väljas ainult selleks ette nähtud kohtades ja ette nähtud mahus ning kandidaatide või poliitiliste jõudude reklaami peab olema avaldatud võrdsel määral.

Kindlasti on võimalik leida teisigi lahendusi, mille eesmärk on kokkuvõttes üks: piirata poliitilise välireklaami ja selleks põletatava raha hulka ning hoida poliitika fookus sisul. Kuna kitsendusi on kehtestatud varemgi ning seetõttu leiavad erakonnad osavalt halle alasid, on praegune olukord ka üksjagu segane ja vajaks ülevaatamist.

Nüüd oleks õige aeg sellele mõelda – ühed valimised on läbi, teisteni on aega. Ning pole saladus, et mõned poliitikud on ka ise kirunud valimiseelset reklaamialast võidurelvastumist, mis neelab raha ning juhib tähelepanu eemale sisuliselt debatilt.

Märksõnad

Tagasi üles