Hirm ja paanika kulutavad metsa eksinu jõuvarud

Kristel Vilbaste
Copy
Sügisel kuuleme tihti teateid sellest, kuidas metsa läinud inimesed on tee kaotanud ja eksinud.
Sügisel kuuleme tihti teateid sellest, kuidas metsa läinud inimesed on tee kaotanud ja eksinud. Foto: Arvo Meeks / Lõuna-Eesti Postimees

Igal sügisel meediast uudiseid kuulates kuuleme aegajalt, kuidas keegi on jälle metsa ära eksinud. Loodusajakirjanik Kristel Vilbaste jagab näpunäiteid, kuidas eksimise korral rahulikuks jääda ja ennast ise võimalikult palju aidata.

On üksjagu inimesi, kes on läinud metsa endaga rahu tegema ja ei tahagi, et neid üles leitaks, aga on ka neid, kes lihtsalt enam koju tulla ei oska.

Tegelikult on Eesti nii asustatud piirkond, et terve meele ja tervete jalgadega inimene leiab ikka kodutee. Metsast ei saa lihtsalt välja väikesed lapsed ja meeltesegaduses vanemad inimesed, kellel on sundmõte teha varem tervena elatud seenelkäike ka nüüd. Ja need, keda tabab terviserike. Neid inimesi tulebki otsida.

Metsast ei saa lihtsalt välja väikesed lapsed ja meeltesegaduses vanemad inimesed, kellel on sundmõte teha varem tervena elatud seenelkäike ka nüüd. Ja need, keda tabab terviserike.

Usun, et need inimesed leiavad selleks väljaõpetatud inimesed üles, kuivaid kasutatakse kõiki kaasaegseid seadmeid, lisaks metsas jälgede märkamise oskus, rongahääled kadunud inimese kohal ja oskus ahelikus otsida. Need vanad tõed koos nutiajastu imedega ei jäta inimesi üksi metsa alajahtuma.

Ohtlik pole nälg, vaid paanika

Eesti metsas ei ole võimalik nälga ega janusse surra, sest inimene suudab olla söömata päris mitu päeva ka aktiivselt liikudes ja vett on võimalik leida kõikjalt, kui selleks on olemas tahe.

Jõuvarud kaovad metsa eksinuna ikkagi hirmust ja paanikast. Ja paanikaks on tegelikult juba praeguse öise õuetemperatuuri juures põhjust. Sest öeldakse, et inimene ei pea vastu ka pluss seitsme kraadiga magama jäädes üle 12 tunni. Praegu on see aeg lühem.

Mida siis ikkagi teha, et metsakäigud meile eksimishirmu ei põhjustaks ja saaksime nautida sügise ilu.

Esimene asi on see, et ära usalda nutitehnoloogiat. Miks? Telefon on väga hea abimees, aga ta on ka tõeline eksitaja. Küllap teate, kuidas ta teid suudab koduski päevatöödelt ekstida ja enda omaks teha.

Nutiseadme kasutamine on hullem, kui laudrada, te peate pidevalt seadet jälgima, et aru saada, kus olete ja kuidas tagasi saada. Jääb vähem võimalusi ümbruse jälgimiseks ja maamärkide meeldejätmiseks. Märkamaks suurt kivi või omapärase kujuga puud, mis meid koju juhataks. Sest... nutitelefon võib metsas seeni korjates taskust välja libiseda. Külmema ilmaga võib aku üles öelda. Levi võib kaduda. Eksimise paanikahoos võite programmi kokku jooksutada. Seega, nutiseade on hea abimees, aga usalda eelkõige iseennast või sõpra.

See viimane on väga oluline. Meil on igalühel oma kindlad matkamis-, seenel- ja marjulkäimise kohad. Mida tunneme juba aastaid ja neis eksimine on välistatud.

Sellisesse kohta võta sõber kaasa või mine kaasa ka sõbra paikadesse, usaldades sõbra paigas metsast väljatulekul jäägitult sõpra ja püüa temaga mitte vaielda.

Metsa ei maksa karta

Aga kui ikkagi tahad avastada uut paika ja ei tea kedagi teejuhiks kaasa tulema? Kui retk viib suurest teest kaugemale kui pool kilomeetrit, siis uuri kõigepealt korralikult kaarte, eelkõige kõrgusjooni, veekogusid ja lagedate alade piire.

Viimaste puhul võib muidugi juhtuda, et mets on vahepeal maha raiutud või heinamaa võssa kasvanud, see tuleks retkel hästi meelde jätta. Hea oleks retkel meelde jätta ka erilised puud ja kivid, ojakesed. Väikesed teed ei ole kaartidele sageli märgitud. Hea oleks metsa minnes aegajalt pilk üleõla tagasi heita, mitte hirmust metselajate eest, vaid uurides, mismoodi kodutee välja näeks.

Ja tegelikult ei pea metsa kartma, sest ära eksida on meil võimalik vaid tihedas võsas või puisrabas. Aga need pole lõputud.

Enne võõrasse metsa minemist tuleks fikseerida päikesesuund ja paha ei teeks aegajalt mõnel orienteerumispäevakul käia, et õppida kaardi ja kompassiga töötama. Mina olen selle juba mõne aastaga unustanud ja pole kindel, et enam nii hästi oskan. Kõige olulisem on siiski fikseerida metsast väljatulemise ilmakaar.

Mida siis ikkagi teha, kui olete jõhvikal käies või matkates ära eksinud? Kõigepealt tuleks maha istuda, rahuneda, laulda näiteks ära oma lemmiklaul või lugeda luuletus, kes oskab tehku endale metsast väljatulemise loits. Ja seejärel teravalt kuulatada. Eesti on nii väike, et inimmüra kostab tõenäoliselt igale poole.

Eesti on nii väike, et inimmüra kostab tõenäoliselt igale poole. 

Ehk suurte tormide ja vihmade ajal vaigistavad looduse hääled tsivilisatsiooni müra. Ja siis hakata päikest jälgides selle müra poole tulema. Enamasti leiate käidava tee või metsasihi vähemalt 5 km kauguselt. Kui satute sohu, ja kardate uppuda, siis otsige metslooma rada. Sealt, kus loomad on läinud, saate üle ka teie, kui vaid veidi jalgu hargitate.

Teele sattudes uurige, kas sellel on värskeid autojälgi. Kui ei ole, siis minge sinnapoole, mis näib vähem rohtu kasvanud, kui selgub, et olete eksinud ja teel kasvab juba rinnuni rohi, siis keerake ots ümber ja minge vastassuunas tagasi, aga ärge minge teelt ära. Puhkama asuge lagedal, mitte kusagile paksu kuuse all ja pange välja oma kõige valgem ese. Siis on võimalus otsijatel teid ülevalt näha.

Lõkke tegemine pole meie tingimustes eriti vajalik, kaotate aega ja jõudu, et edasi vantsida. Aegajalt võite jätta puudele märke, et olete siin olnud, näiteks torgata puu oksa külge väikese pabertaskuräti tüki või visata oksale samblatuusti. Kindlasti silmade kõrgusele, mitte maapinnale. Need on märgiks ka otsijatele.

Metsa ei maksa karta, metsas tasub käia. Aga metsas kehtivad omad reeglid. Metsas on parem teejuht kogemustega sõber kui nutiseade.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles