Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2025/05/15/16847207t1h0a37.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2019/09/24/12591466t1h6443.jpg)
Seitsmeeurose pensionitõusu juures on kõige masendavam see, et leidub hulk inimesi, kelle jaoks see on suur raha, nendib majandusajakirjanik Erik Aru.
See, kes valis Keskerakonda pensionitõusu ootuses, võib tõepoolest end petetuna tunda. Lubatud sajaeurose tõusu asemel kerkivad vanaduspensionid palju vähem, vaid 45 euro võrra. Valdav osa sellest tõusust on niikuinii ettenähtud iga-aastase indekseerimise tulemus, erakorralist pensionitõusu on aga vaid seitsme euro võrra.
Samas, praegused pensionärid on oma elu jooksul juba nii palju pügada saanud, et eks taluvad sellegi stoilise rahuga ära. «Nojah, mis seal’s ikka, ju ei saanud rohkem tõsta,» mõtlevad nad. «Küll oleks tõstnud, kui oleks saanud. Elame edasi.» Ja leidub ilmselt nii mõnigi, kes on ka selle seitsme euro üle rõõmus.
Eestis on rohkem kui 300 000 vanaduspensionäri, kes said tänavu teises kvartalis keskmiselt ligi 485 eurot kuus pensioni. See on veidi üle 40 protsendi keskmisest netokuupalgast. Märkida tasub sedagi, et see keskmine jääb alla suhtelise vaesuse piirile, mis 2017. aastal oli 523 eurot. Kuna pensionid vastavad praegu üpris hästi normaaljaotusele (ma parem ei hakka pikemalt selgitama, mis see on), siis on keskmine enam-vähem võrdne mediaanpensioniga, millest pooled pensionärid saavad rohkem ja pooled vähem.
Kuna pensionitõus pole juba aastaid suutnud palgatõusuga samas tempos püsida, aga suhtelist vaesust (sissetulek on väiksem kui 60 protsenti mediaansissetulekust) arvutatakse kõigi sissetulekute järgi, siis on vanaduspensionäride suhteline vaesus kogu selle kümnendi vältel hooga kasvanud. Kui 2010. aastal jäi see alla 15 protsendi, siis 2017. aastal ulatus näitaja juba üle 55 protsendi. Kõige suurem on suhtelise vaesuse osakaal 75-aastaste ja vanemate naiste seas – üle 61 protsendi. Eesti rikkaima viiendiku hulka kuulub ainult 6,5 protsenti üle 65-aastastest.
Kui võrrelda Eesti kulutusi vanaduspensionitele teiste ELi riikidega, siis näib pilt iseäranis hale. Aastal 2016 jäi Eesti vanaduspensionite osakaal SKTst alla viie protsendi. Sellest madalam on see vaid Iirimaal, ELi keskmine oli umbes kaks korda suurem. Seega pole ka imestada, et Eesti vanemaealiste suhtelise vaesuse määr on Euroopa kõrgeim.
Eks suurema linna pensionäril oleks muidugi mõistlik kolida mõnda väikelinna, odavama elu peale. Kuid vanemal inimesel pole tihti seda pealehakkamist, et elus suuremaid muutusi ette võtta. Tahaks ju viimaste elusolevate tuttavatega vahel kokku saada. Nii ta siis jääbki oma koju, näiteks Tallinna, ja maksab talvel 150–200 eurot kommunaalkulu kuus (kui ta ikka väiksemas korteris elab).
Kui võrrelda Eesti kulutusi vanaduspensionitele teiste ELi riikidega, siis näib pilt iseäranis hale. Aastal 2016 jäi Eesti vanaduspensionite osakaal SKTst alla viie protsendi. Sellest madalam on see vaid Iirimaal, ELi keskmine oli umbes kaks korda suurem.
Kui ta saab keskmist pensioni, siis on seitse eurot seega tema jaoks praegu umbes 70 protsenti ühe päeva eelarvest. Umbes pooled pensionärid saavad aga vähem pensioni kui keskmine. Siinkohal võib muidugi tekkida õigustatud küsimus, mida seitsme euro eest üldse saab.
Näiteks saab seitsme euroga odavamatest poodidest 14 pakki piima. Grossi keti kauplustest saab sellega soetada kõlblikkustähtaja lähedale jõudnud kaupade letist kaks-kolm pakki grill-liha või -vorste. Seega, kui ülejääk sügavkülma pista, saab selle raha eest nädal aega lõunaks praadi süüa. Muidugi, neid, kellel on tõesti silmanähtavalt vähe raha, selliseid luksuskaupu ostmas ei näe. Pigem sorivad allahinnatud liha pakkides minusugused, kes tegelikult võiksid seda kallimagi hinna eest osta.
Nii et tegelikult pole mõtet seitsmeeurose pensionitõusu üle ilkuda, mõnele eestlasele kulub see vägagi ära.