Maarja Vaino: laste kliimasõda

Greta Thunberg ÜRO kliimakonverentsil. Foto: CARLO ALLEGRI/REUTERS

Selle asemel, et kutsuda lapsi koolist ära kliimamuutuste vastu protestima, tuleks neil teha endale selgeks füüsikaseadused ja arvutusoskus ning õppida kasutama oma kujutlusvõimet – siis on ka lootust jõuda keskkonda hoidvate lahendusteni, kirjutab kolumnist Maarja Vaino.

Julgen ennast pidada loodusearmastajaks, kellele lähevad korda keskkonnateemad ning kes võtab tõsiselt probleeme, mis praeguses maailmas keskkonnaga seonduvalt üles on kerkinud. Seetõttu tunnen aina enam muret sellepärast, et kogu keskkonna- ja kliimateema hakkab üha rohkem meenutama kummalist sõud või karnevali.

Rootsi teismeline Greta Thunberg võis ju alustuseks mõjuda mõtlema ärgitavalt, kuid peagi ähvardab just tema eestvedamisel kogu keskkonnateema farsiks muutuda. Millegipärast meenub legend 13-aastasest prantsuse karjapoisist Étienne’ist, kes 1212. aastal kuulutas ennast uueks Mooseseks ning lubas talle järgnema hakanud mitukümmend tuhat last ja noort viia läbi mere tõotatud maale. Ajalooliselt tuntakse seda käiku kui laste ristisõda (kuigi selles ei osalenud ainult lapsed) ja lõppes see püha käik sellega, et suurem jagu osalenutest müüdi tõenäoliselt võõral maal orjadeks.

Miks see lugu meenus? Sest ka praegune «tuleviku reede» meenutab omajagu laste ristisõda.

Kui kliimamuutusega seotud teemad sünnitavad dogma, mille üle ei tohi isegi arutleda, siis jookseb asi kiiresti rappa. Sellega on siis nii, nagu igasuguse ideoloogilise diktatuuriga: on olemas ainuõige vaatepunkt ja pisutki erineva vaatega inimesed on vaenlased.

Asi sai alguse üleskutsest, et lapsed ei läheks kooli, vaid koguneksid protesteerima ja muutusi nõudma. Nii nagu Étienne ja tema järgijad lootsid, et saavutavad oma puhtsüdamlikkusega rohkem kui täiskasvanud, mängitakse ka seekord süütute laste silmadele, mis ütlevad: ärge hävitage minu tulevikku!

Alaealiste laste kasutamine sõjas või poliitilises heitluses on minu meelest amoraalne ja praegune nn kliimasõda ei erine selles teistest sõdadest. Lisaks kardan, et ka neid lapsi ähvardab ülekantud tähenduses orjaks müümine, sest on päris selge, et kogu kliimamäss on orkestreeritud ega toimi spontaanselt. Kui omaaegne ristisõda oli käima lükatud kiriku poolt, siis kelle ja milliseid huve viivad ellu praeguses laste ristisõjas osalejad, võib ainult aimata.

Nii või teisiti näib mulle, et protesteerima kutsudes lastele mitte ei anta tulevikku, vaid see võetakse neilt. Juba on ilmunud teateid selle kohta, et kampaaniad apokalüpsise peatsest saabumisest on tekitanud lastele ärevushäireid, süvendanud depressiooni ja masendust.

Meenutagem õnnetut tütarlast, kelle sõnu sellest, et inimkond on mõttetu ja peaks välja surema, meedia mõnuga võimendas. Kas see on normaalne seisukoht? Kas see, et noored inimesed liiguvad aina rohkem ringi enesetapumõtetega, ei taha luua peret, ei usu õnne saavutamisse ega üldse millessegi, aitab kuidagi kaasa kliimamuutuste protsessi vääramisele?

Mulle näib pigem vastupidi: inimesed, kellel pole midagi kaotada, muutuvad hoolimatuks. Kui sulle sisendatakse, et mingit homset ei ole, siis eladki nii, et homset ei tule. Ja sellises olukorras kestlikku, tulevikku vaatavat ja vastutustundlikku käitumist oodata oleks ilmne loogikaviga. Pigem terendab silmapiiril anarhia ja kontrollitud või kontrollimatu kaos. Ning süvenev äärmuslus, mis igasuguse kliima- ja keskkonnateemadega seotud debati sisuliselt lämmatab.

Kui kliimamuutusega seotud teemad sünnitavad dogma, mille üle ei tohi isegi arutleda, siis jookseb asi kiiresti rappa. Sellega on siis nii, nagu igasuguse ideoloogilise diktatuuriga: on olemas ainuõige vaatepunkt ja pisutki erineva vaatega inimesed on vaenlased, kes tuleks maha või kõrvale suruda. Nii nagu on püütud kõrvaldada kulakuid ja teisi «rõhuvaid klasse», äramärgitud rahvusgruppe jne.

Seekord näib süüdi olevat kogu inimkond, kelle väljasuretamise vajadusest planeedil räägitakse siin-seal päris tõsimeeli. Jah, ma pean silmas praegu äärmuslikke seisukohti. Aga seda äärmuslust võimendatakse. Ja kes julgeb öelda, et ärge liiale minge, on automaatselt «vastane».

Küllap saan minagi siinse artikli peale külge loodusevihkaja sildi, kes eitab teaduslikke argumente kliimamuutuste kohta. Kuigi ma ei ole seda väitnud ega ka arva nii. Aga see ei tule tõenäoliselt arvesse.

Sellegipoolest jätkan ja lähen isegi nii kaugele, et julgen väita: inimene liigina on midagi nii enneolematult erilist, et teda peaks siiski hoidma samamoodi nagu igasugust muud loodusimet. Inimese loodud kultuur ja teaduslikud saavutused on midagi, millel on hindamatu väärtus ja mis muudab ka planeedi Maa eriliseks.

Kui kogu aur kulub peatse maailmahuku kuulutamisele, siis võime liikuda ohtlikult moraalivabasse maailma, milles idaneb kaos. Äkki võtaks siiski mõne konstruktiivsema hoiaku, mis ei jätaks kogu keskkonnateemat äärmuslaste meelevalda.

Selle asemel, et mõelda, kuidas inimkonda minimeerida, tuleks rõhuda sellele, milles inimene on läbi aegade olnud kõige parem: leida nutikaid lahendusi, et halvast olukorrast välja tulla. Innovatiivsetele ja keskkonnasõbralikele lahendustele aga tõenäoliselt ei vii tänaval seismine ega ähvardamine, vaid nagu ikka maailmas – ennekõike raha ja kasum. Muutus tootjate jaoks peab olema motiveeritud. Ja lihtsam on muuta tehnoloogiaid kui inimest.

Kui praeguse laste ristisõja tulemusel loodetakse luua uus inimene, nii nagu palju kordi enne maailma ajaloos, siis võib juba ette näha selle läbikukkumist – nii nagu palju kordi enne maailma ajaloos. Iha muuta inimene kellekski, kes ei söö teisiti kui ette nähtud, ei saa lapsi rohkem kui lubatud ega kaldu kõrvale teistest kindlatest dogmadest, on täpselt samasugune utoopia nagu otsus muuta kõik inimesed maailmas ühesuguseks, panna jõed tagurpidi voolama ja mõjutada päikese kuumust tema peale karjudes.

Pigem tuleks lastel koolis teha endale selgeks füüsikaseadused ja arvutusoskus ning õppida kasutama oma kujutlusvõimet, siis võiks loota inimkonna arengule ja selle kaudu jõuda ka keskkonda hoidvate lahendusteni. Siis oleks ka lootust tulevikule, mille nimelt pingutada ja oma eluski muutusi teha.

Kui aga kogu aur kulub peatse maailmahuku kuulutamisele, siis võime liikuda ohtlikult moraalivabasse maailma, milles idaneb kaos. Äkki võtaks siiski mõne konstruktiivsema hoiaku, mis ei jätaks kogu keskkonnateemat äärmuslaste meelevalda ega peletaks eemale neid, kes võiksid olla asja kallal nii teadmiste kui ka südamega, aga kes ei taha osaleda komejantides.