Kolumn: ma armastan moslemit, 6. lugu

Raivo Riim. Foto: Marianne Loorents

Istume Mohammadiga (39) eesti keele tunnis. Tänane teema on arsti juures: perearst, pea valutab, selg valutab ja muud väljendid. Mohammad ütleb, et ta süda valutab. Pole ka imestada, kui tema pääsemise lugu kuuled.

“Käisin Süürias koolis, olin paHHa poiss. (Et araabia keeles on kolm eri h-d, kõlab sõna “paha”, nagu hingaks lahtise suuga peegli peale.) Õppida ma ei viitsinud, jalgpall oli kõige tähtsam. Kord kaklesin endast vanema poisiga, ma lõin ta käeluu katki. Sain karistada: kooli direktor peksis kooli ees kepiga mu jalataldu. Oli väga valus ja häbi ning mind visati koolist välja. Kartsin, et saan ka emalt peksa. Isa hoidis mind väga, kuid ta oli väga õnnetu sellise poja üle. Isa soovis mulle parimat, aga mina ei kuulanud teda ... Kahjuks! Peale viiendat klassi läksin tööle, onu võttis mind enda juurde restoranikööki. Söögitegemine meeldis mulle kohe. Ja meeldib siiani. (Praegu töötab Mohammad Rakveres pagarina.)

Abiellusin 17-aastaselt, ema soovil. Pidu peeti traditsiooniliselt: mehed ja naised eraldi. Varsti sündisid lapsed, kaks poissi ja kaks tüdrukut. Praegu olen juba vanaisa. Tööd tegin palju: mul oli väike nelja töötajaga restoran.