/nginx/o/2019/09/27/12603069t1hb8e1.jpg)
Lüganuse Vabadussõja mälestussammast 30 aastat tagasi taastanud Madi Nappa lubas teha lõpuks sellise samba, mis on nii kõva, et seda pole võimalik hävitada. Ning tegigi: 1989. aastal püsti saanud sammast ei võtnud 1992. aastal toimunud plahvatus ning nii on kolmas Lüganuse vabadussammas vastu pidanud juba kauem kui kaks esimest korda. Sel pühapäeval tähistatakse samba taaspüstitamise aastapäeva jumalateenistuse, kõnede ja aupaukudega.
Sel nädalavahetusel tähistati 30 aasta möödumist Lüganuse Vabadussõja ausamba taastamisest. Praegu Lüganusel Purtse jõe ääres seisev sammas on järjekorras juba kolmas: kõige esimene sammas pandi püsti 1924. aastal ning see püsis seal aastani 1940. 1944. aastal taastasid kohalikud elanikud hävitatud samba, kuid see püsis seal vaid mõne kuu. Kolmas sammas löödi püsti kohaliku kogukonna ja aktiivsete noorte toel.
"Lüganuse ausamba taastamise lugu sai tegelikult alguse juba kooliküsimusest," meenutas toonane Lüganuse kirikuõpetaja Üllar Bach, kes toona võitles aktiivsete noortega uue koolimaja ehitamise ja kakskeelse kooli avamise vastu. Nende eestvedamisel jäi toona Püssi linna serva planeeritud suur kool, kuhu oleksid pidanud minema toonased kohalikud vene lapsed ning ümber kolima toonane Püssi keskkool, rajamata ning poolikud varemed meenutasid seda kogukonna saavutatud suurt võitu veel pikka aega.
Kooliküsimuse tuules lõi Bach koos noortega Lüganuse muinsuskaitse seltsi ning valiti välja kaks objekti, millega tegelema hakati. "Üks nendest oli Purtse kindluselamu ning teine kunagine Vabadussõja mälestussammas ja selle ase," meenutas Bach.
Esimesena käisidki noored koristamas Purtse kindluse varemeid. "Mäletan, et üks kohalik mees läks mööda ja küsis, mida me seal teeme. Ja mina ütlesin, et koristame siin praegu, sest varsti saab siin loss olema. Ise teadsime, et midagi siin ei sünni," rääkis ta. Tegelikult olid need aga prohvetlikud sõnad, sest juba paar aastat hiljem kerkiski varemete kohale taastatud Purtse kindlus.
Samuti oli mälestussambaga: mais 1988 käidi lastega mälestussambaalust platsi puhastamas, et see saaks murust puhtaks ja kuidagi ära tähistatud. "Minul oli labidas pihus ja ausalt öeldes hingevärin sees. Võib-olla isegi suurem kui nendel, kes Tutanhamoni kambrit Egiptuses avamas olid. Ja leidsimegi betoneeritud aseme, tuli osa kivegi välja," meenutas mees toonast rõõmu.
LÜGANUSE VABADUSSÕJA MÄLESTUSSAMMAS
Vabadussõjas langenute mälestussammas Lüganusel on 6,4 m kõrge ja kujutab postamendil seisvat skulptuurirühma: haavatud sõdur kaitseb kehaga tema selja taga seisvat naist, kes hoiab süles last. Mälestusmärgi autor on Lüganuse kihelkonnast pärit Voldemar Mellik.
Sammas avati 28. septembril 1924. aastal. Selle ehitamine läks maksma 500 000 marka, mis saadi kiriku ja Lüganuse haridusseltsi tehtud korjandusega.
Sammas hävitati Nõukogude okupatsiooni ajal 1940. aastal. Samba taastas 13. augustil 1944 Voldemar Mellik ise. Teise Nõukogude okupatsiooni ajal 1944. aastal lõhuti sammas uuesti.
30. septembril 1989. aastal toimus Vabadussõjas langenutele pühendatud mälestussamba kolmas avamine. Samba üldkuju konstrueeris fotode järgi kujur Voldemar Melliku poeg, arhitekt Tõnu Mellik. Skulptuurigrupi valmistas skulptor Ants Viitmaa. Selle maksumus oli 25 000 rubla ning raha saadi kiriku toimetatud korjanduse läbi ja ka ümbruskonna asutuste annetustest.
Allikas: muinsuskaitseamet
Inimesed sõitsid mööda, olid kogu tegevusest kohkunud ning uurisid, mida seal tehakse. "Ütlesime jälle naljatamisi, et varsti saab siin olema taastatud Lüganuse Vabadussõja sammas. Ise me seda ei uskunud, sest aeg oli veel selline, et me polnud kindlad, kas me selle kohagi saame ära märkida, et siin kunagi sammas oli. Aga näed, läks teisiti," tõdes ta.
"Eks ajad olid juba sellised piiri peal," tunnistab Bach. Nii näiteks ütles ta 1988. aasta vabariigi aastapäeva eel kohalikule julgeolekutöötajale, et küla peal liigub jutt, et kohalikud elanikud panevad selle heinasao, mis Vabadussõja mälestussamba koha peal on, põlema. "Miilitsa "sidrun" valvas samba aset öösel poole kaheteistkümneni," muigas ta.
Kui alus mais puhtaks ja tähistatud sai, tekkiski mõte, et miks mitte sammast päriselt taastada. Otsus selle kohta, et sammas taastada, tehti 23. augustil veel samal aastal. Sealsamas Lüganuse samba jalamil, mis sai pärast puhastamist Ida-Virumaa eestluse kantsiks ning miitingu- ja kogunemiskohaks, kus käis mitte kümneid ega sadu, vaid kaugelt üle tuhande inimese. Sel päeval toimus seal miiting Molotovi-Ribbentropi pakti sõlmimise aastapäeva tähistamiseks. Bach võttis samuti miitingil sõna ja kutsus inimesi üles moodustama samba taastamise komisjoni. See kiideti inimeste poolt heaks ning isegi kui komisjon Kohtla-Järve täitevkomiteest samba taastamiseks luba ei saanud, keegi ehitustöid takistama ka ei tulnud.
Samba ehituse tarvis annetasid inimesed 9000 rubla. Kohalikud ettevõtted panid juurde veel 16 000 rubla. Nende hulgas Virumaa restaureerimisvalitsus, Viktor Kingissepa nimeline kolhoos, Püssi puitlaastplaatide tehas, Üleliidulise Leninliku Kommunistliku Noorsooühingu 60. aastapäeva nimeline Aseri keraamikatehas, Kohtla-Järve ühiskondliku autoinspektsiooni nõukogu, Lüganuse kolhoos, Erra sovhoos, kalurikolhoos Oktoober ja Kiviõli põlevkivikeemia kombinaat. "Nimed olid asutustel veel naljakad, aga mõtted ja süda õiges kohas," on Bach kaasatulijatele senimaani tänulik.
Ehituse projektijuhiks sai Madi Nappa. "Nappa ütles, et ehitab nii kõva samba, et sellest ei saa enam keegi jagu, ja ei saanudki," rääkis Bach. 1992. aastal rahareformi ajal püüdis keegi sammast õhku lasta, aga lõhkelaengud olid pandud nii käpardlikult, et need tegid sambale vaid mõned kriimud. Pauk, mis käis, oli aga nii tugev, et pani kõrval asuva kirikla seinad värisema ja klaasid klirisema. Kes toonase teo taga oli, jäigi teadmata.
"Nii on sambad nüüd kahed kriimuga kivid − plahvatusest − ja teise taastatud samba jäänused," rääkis Bach.
Kui esimene sammas jõudis Lüganusel üleval olla 16 aastat, siis 1944. aastal taastatud sammas oli püsti vaid mõne kuu.
"Ma olen takkajärele imestanud nende kohalike inimeste lootust − nii rasketes oludes, nagu 1944 oli, mõelda, et taastame samba ka ära. Ometi seda tehti," imestas Bach. Ja mitte ainult. "Lüganuse kihelkonna inimesed on äärmiselt kange ja tubli rahvas," tõdes ta. "Lisaks ausambale ehitasid nad üles ka kiriku, millest olid alles ainult paekivimüürid." Kiriku ülesehitamine käis kõige raskemal ajal: siis, kui võimul oli Stalin ning neid sunniti kolhoosidesse ja inimesed tegid pikki tööpäevi. Pärast seda veel remonditi saada olnud materjalist öötundidel pühakoda.
"See on üks eriline rahvas, kes seal kandis on," kiitis Bach, kes Lüganuselt aastaid tagasi lahkus.