Sotsiaalministeerium on aastaid pingutanud selle nimel, et tõsta vanemaealiste tööhõivet. See on küll tõusutrendis, kuid ometi otsib väga suur hulk vanemaealisi tööd või jäävad nad vahetult enne vanduspensionile jäämist tööst ilma.

Eestis on mulluse statistika järgi 50- kuni 74-aastastest inimestest töötuna arvel 12 400 – neist 2100 on pensionieas, kuid kel on valmidus tööd teha.

Tallinna Ülikooli ühiskonnainstituudi sotsioloogia dotsent ja vanemteadur Kadri Täht selgitas, et seniste uuringute ja analüüside tulemused näitavad tõesti, et Eesti tööturul on vanus üks riskitegureid. See tähendab vanemaealiste nõrgemat positsiooni tööturul võrreldes nooremate töötajatega.

«Kui tugineda tööandjate väidetele, siis ei ole vanus (50+ vanuses töötaja) koondamise või vallandamise peamine kriteerium. Neid, kes seda tunnistavad, on siiski pigem vähe. See muidugi ei välista, et tegelikkuses see aspekt oluline ei võiks olla,» kommenteeris Täht.

Sotsioloogi sõnul põhjendavad tööandjad, kes viitavad koondamisotsuses töötaja vanusele, sageli oma otsust sellega, et töötaja on niikuinii kohe jõudmas pensioniikka. Põhjusena on mainitud näiteks ka seda, et koondatul ei ole vaja peret ülal pidada. Juhul kui põhjuseks on ettevõtte ümberstruktueerimine, siis sageli ei näe tööandja vanemaealise töötaja valmisolekut muutusteks ja ümberõppeks. «Võimalik, et neid tajutakse ka nõrgemana oma õiguste eest võitlemisel, mis teeb nende koondamise või vallandamise tööandja jaoks mugavamaks,» lisas Täht.

Miks jääb tööandjale jalgu just eakam?

Sotsioloogi kinnitusel tõstetakse tööjõu-uuringutes vanemaealiste eelisena kõige sagedamini esile elukogemust. Samuti stabiilsust, lojaalsust, suuremat pühendumist, kohusetunnet, aga ka rahulolu palga ja töötingimustega. Lisaks räägib nende kasuks eeldus, et neil ei ole enam nii intensiivseid perekondlikke kohustusi – seega saavad nad täielikult pühenduda tööle.

Seda on näha ka statistikas, et aina enam väärtustatakse ja soovitakse võtta tööle vanemaealisi töötajaid. Viie aasta lõikes on näha, et vanemaealiste tööhõive kasvab iga aastaga. Näiteks 50–54-aastaste tööhõive määr on kasvanud viie aastaga ligi kuus protsenti. 

Riikliku raudteefirma Operail personali- ja turundusjuht Jane Etverk ütles, et nemad ei saa kuidagi väita, et lahkumised oleksid tingitud vanusest, vaid pigem erinevatest väärtustest ja väärtusruumist.

Operaili töötajate keskmine vanus on 48,5 aastat ning nende ettevõttes on üsna sage, et tööle tulevad 50-aastased ja vanemad inimesed.  Samuti leiab ta, et just elu teises pooles hakkavad inimesed rohkem mõtlema koostööle, ühiskonnale ning nende emotsionaalne intelligentsus areneb koos elueaga.

Eakamate töötajate puhul on tööandjad toonud miinusena välja füüsilise võimekuse vähenemise, mis tähendab  terviseprobleeme, väsimust, füüsilist nõrkust. Ka tuuakse välja, et selles vanusegrupis on suurem vastuseis uuendustele ja muudatustele ning muudatustega kohanetakse halvemini. Veel on nimetatud ebapiisavat võõrkeelte oskust, väiksem õpivõimet ning passiivsust.

Täht märgib, et laiemas plaanis ei taju tööandja probleemi, sest vanemaealiste osakaal ühiskonnas ja vastavalt ka tööturul üha kasvab.

«Töötajalt eeldatakse kohanemist ja paindlikkust ning paljud tööandjad toimetavad usus, et eakamatele töötajatele leidub kergesti asendaja või kohatäide nooremate töötajate seast,» selgitas Täht.

Jane Etverk selgitas, et töötajad, kel on vanust 60–70 aastat, on tulnud erinevast väärtusruumist ja ajast. Sellepärast ongi oluline see, millised on inimese põhiväärtused, kes suudab kohaneda ja tänapäevase organisatsioonikultuuriga kaasa minna ja kes mitte.

Nii PIAACi (rahvusvaheline täiskasvanute oskuste uuring) 2013. aasta uuringust kui ka 2012. aasta RAKE (sotsiaalteaduslike rakendusuuringute keskus) uuringust selgub, et paljud vanemaealised töötajad ei ole kuigi head IT-aladel ega uuenda oma kvalifikatsiooni. See kõik aga paneb omakorda nende enesekindluse kõikuma.

Kui võrrelda Eestit Suurbritannia ja Soomega, siis on meil vanemaealiste inimeste õppes osalemine väiksem, kuna Eestis on oluliselt vähem tööandjaid, kes tasuvad töötaja õpingute eest. Kui näiteks Suurbritannias tasub tööandja osaliselt või täielikult 40–54-aastaste lisaõpingute eest, siis Eestis on vastav näitaja vaid 25 protsenti.

Nõus ka madalama tasemega tööga

Eesti tööjõu-uuringu andmetel on 77 protsenti meie töötutest nõus vastu võtma ka madalamat haridustaset nõudvat tööd. Kadri Tähe sõnul on nii suur protsent vanemaealistest, kes jätkavad madalamat haridustaset nõudval tööl, märk ebakindlusest. «Ühelt poolt ei usalda ja usu vanemaealised oma võimalustesse leida parem töö, teiselt poolt ei soovi tööandajad investeerida neisse, kelle kasutegurisse nad ei usu,» selgitas ta.   

Sageli tajuvad eakamad töötud, et nende võimalused töötuse korral kvalifikatsiooni vääriline töö leida on napid. «See võib olla siis ka üheks seletuseks, miks lepitakse madalama positsiooni ja/või palgaga,» ütles Täht.

Operaili personali- ja turundusjuht Etverk selgitas, et nende ettevõttesse kandideerides lähtuvad vanemaealised sellest, mis on töökuulutuses kirjas ega hakka eritingimusi küsima. «Pigem on just noorema põlvkonna esindajad need, kes tulevad sooviga muuta töökorraldust – kaugtöö võimalus, osalise koormusega töötamine,» lausus Etverk. «Töövestlusele tulles on märgata, et nende soov ei ole lihtsalt õngitseda – nad teavad, mida nad tahavad ja astuvad selle nimel vajalikud sammud. Tavaliselt on nad ka väga koostööaltid,» selgitas ta.  

Eesti tööjõu-uuringust selgus, et 85 protsenti üle 50-aastastest töötutest otsib täistööajaga tööd ja kõigest 15 protsenti kõigist vastanutest soovib saada osalise ajaga tööd.

Töötuse määra mõttes on vanemaealiste positsioon tööturul üsna sarnane või veidi nõrgem parimas tööeas elanikkonna omast. Oluliselt parem on see aga võrreldes tööturul alles alustavate noortega.

«Samas iseloomustab vanemaealiste töötust sagedamini pikaajaline töötus võrreldes nn parimas tööeas töötajaskonnaga. Seegi kinnitab, et töötust kogenud vanemaealistel on raskusi tööturule naasmisega,» rääkis Täht. Ta lisas, et siiski on erisusi näiteks haridusgruppide lõikes – enam kvalifitseeritud, kõrgemini haritud vanemaealistel on tööturule naasmine kindlasti kergem ja kiirem kui madala kvalifikatsiooniga töötajatel.

Kuidas säilitada üle 50-aastasena hea töine vorm?

Nii sotsiaalministeerium kui ka sotsioloog kinnitavad, et üle 50-aastastele on kasulik oma oskuste uuendamisse ja parandamisse aktiivselt panustada. Soovist oma oskusi parandada tuleks rääkida tööandjale.

«Täiskasvanute oskuste uuring näitab, et eakamate oskused kipuvad sageli jääma alla nooremaealiste oskustele,» ütles sotsioloog Täht. Tööturul nõrgestab positsiooni pikas perspektiivis see, et vanemaealised osalevad vähem elukestvas õppes. Täiendusõppes osalevad sagedamini küll need, kes töötavad ning harvemini need, kes tööd otsivad, kuigi see on oluline mõlema grupi jaoks.

«Kindlasti ei maksa enesetäiendamisega oodata töötuks jäämiseni, vaid püüda seda olukorda ennetada,» soovitas Täht. 

Sotsiaalministeeriumil on avatud taotlusvoor, kust vabaühendused ja ettevõtted saavad taotleda raha, et muuta 50-aastased ja vanemad töötajad töiselt konkurentsivõimelisemaks, aidata nad tööle ja neil tööl püsida. Täiendus- ja ümberõppe võimalusi pakub ka haridus- ja teadusministeerium ning töötukassa.  

Sotsioloog nendib, et eakamate töötajate tööturukindlus ja võimalused ei sõltu ainuüksi neist endist, vaid ka üldisest majanduskeskkonnast, tööandja suhtumisest, valitsevatest normidest, töötururegulatsioonidest ja -meetmetest. «Kuna vanemaealisi tööturul osalejaid on üsna järjekindlalt ja pikka aega nähtud kui madalama tööturuväärtusega gruppi, siis on vajalik suhtumise muutus pea kõigil ühiskonna tasanditel,» lisas Kadri Täht.