Kaido Kama: Vanadel metsavaledel on pikad jalad

Metsaraie Eestis Foto: Pm

Eesti metsasõda ei alanud kolm aastat tagasi, see on kestnud aastakümneid. Ka metsasõja mõistet kasutati ajakirjanduses juba 20 aastat tagasi, kui valmistati ette metsanduse arengukava aastani 2010.

Tollasesse arengukavasse kirjutati sisse raiemaht 12,5 miljonit tihumeetrit aastas ja väideti, et see raiemaht on säästlik, ühtlane ja järjepidev – «tänane tegevus metsas ei tohi vähendada tulevaste põlvede käsutusse jäävate hüvede hulka ega ulatust». Eesti Roheline Liikumine ja Eestimaa Looduse Fond distantseerisid ennast avalikult ja loobusid arengukava koostamisel osalemast, sest nende seisukohtadega lihtsalt ei arvestatud. Võrdluseks – 80ndatel raiuti Eestis maksimaalselt 3,5 miljonit tihumeetrit aastas.

Samasugune sõda käis kümme aastat tagasi, kui valmistati ette praegu kehtivat metsanduse arengukava raiemahuga 12–15 miljonit tihumeetrit aastas. Ka tookord väideti, et see kogus on pikaajaliselt jätkusuutlik ja et jätkusuutliku metsamajanduse peamiseks kriteeriumiks on «pikas perspektiivis metsaressurssi võimalikult ühtlane kasutamine». Lisaks keskkonnaorganisatsioonidele vaidlustas tookordse arengukava ka riigikontroll, kes ütles riigikogu keskkonnakomisjonile saadetud kirjas, et raiemahtude suurendamine kavandatud ulatuses ei ole kestlik, kuna juba toonaseid raiemahte pole võimalik säilitada 20–30 aasta perspektiivis ilma looduskeskkonda ja metsasektori elujõulisust kahjustamata ning tulevikus võib tekkida puidu puudus.