“Ratsarünnak” ja kivisõda Landeswehri sõjas

Koiva ehk Gauja jõgi mängis Landeswehri sõjas olulist rolli. Sellel fotol on jäädvustatud kolm Landeswehri meest jõe kaldal 20. juunil, seega, enne otsustavaid lahinguid. Foto: Olaf Esna erakogu

Nagu rahuajal tuleb ette oota­matusi, juhtub seda sõjaski. 1919. aasta 10. juuni öösel kell kaks tungis umbes 100meheline sakslaste üksus Vinduli parve lähedal üle Koiva (Gauja) jõe ja sundis meie 6. jalaväepolgu meeste valvetõkke taganema. Kui teade sissemurde kohta jõudis 1. pataljoni staapi, kus kõik rahulikult magasid, kargas pataljoniülem leitnant Verner Limberg (Lindmäe, VR II/3, 1882–1941) voodist ja hakkas kamandama, saates 2. roodu rühma sakslasi tagasi tõrjuma.

6. patarei ülemale alamleitnant Johannes-Eduard Tammele (VR II/3, 1890–1943) anti käsk taanduda Valmiera suunas. Patareiülem oli eelmisel päeval saanud tuttuued Inglise suurtükid ega raatsinud nendega taganeda esimeses lahingus tuld avamata. Tamm käsutas mehed omal riisikol suurtükkide juurde ja avas ­tule Vinduli parve ümbrusse. Vastane hakkas taanduma ja taganes kella viie-kuue vahel Koiva (Gauja) vasakule kaldale. Meie sõdurid asusid uuesti oma kohale.

6. patarei kandis kahuritule üle kaugemale vaenlase tagalasse. Juhuslikud mürsud kukkusid sakslaste eskadroni hobuste lähedale. Loomad sattusid mürskude lõhkemisest paanikasse ja kella poole seitsme paiku tormas üle Silke silla meie 1. roodu kaitselõiku umbes 50 saduldamata ratsahobust.