Vikerkaar loeb. Georges Frédéric Parrot – meie oma Voltaire

Marek Tamm
, Tallinna Ülikooli kultuuriajaloo professor, Vikerkaare toimetaja
Copy
Georges Frédéric Parrot.
Georges Frédéric Parrot. Foto: Arhiivipilt

19. sajandi Eesti ajaloos on ilmselt vähe neid, kelle mõju siinse maanurga käekäigule olnuks suurem kui Georges Frédéric Parrot’l (1767–1852). Prantsusmaalt pärit, ent põhiosa elust Tartus ja Peterburis mööda saatnud füüsikaprofessor suutis istutada Eestisse kodumaalt kaasa saadud valgustusideid, mis panid suuresti aluse Eesti kiirele arengule ärkamisaja eel ja järel. Parrot ühendas endas oskusi ja võimeid, mis saavad väga harva ühes inimeses kokku: sügavaid erialaseid teadmisi, suurepärast juhtimis- ja korraldamisvõimekust, arenenud ühiskondlikku vastutustunnet ja äärmist töökust.

Parrot’ teenete loetlemine läheks pikale, ent tuletame meelde vähemalt mõne Eesti vaatenurgast kõige tähtsama: Tartu Ülikooli ülesehitamine, Liivimaa linna- ja külakoolivõrgu rajamine, talupoegade pärisorjuse kaotamise eest seismine. Kõike seda ja palju muudki poleks Parrot saavutanud pelgalt ühe provintsiülikooli professori ja rektorina (1802–1803, 1805–1806, 1815–1816). Tema tegelik mõju lähtus unikaalsest positsioonist kahe Vene keisri, Aleksander I ja Nikolai I isikliku nõuandjana, omalaadi poolsalajase riiginõuniku rollist mitme kümnendi vältel.

Nimelt suutis Parrot oma retoorilise võimekuse, avarate teadmiste ja karismaatilise karakteriga ära võluda noore keisri Aleksander I, kes oli tulnud 1802. aastal Tartusse tutvuma uue ülikooliga. Sellest saati pälvis Parrot õiguse anda keisrile nõu kõigis küsimustes, nii riiklikes kui ka isiklikes. See „tõerääkija“ positsioon oli üks valgustusajastu vilju, mida nii Vene keisrid kui teisedki suured valitsejad teadlikult kultiveerisid. Mitte ilmaasjata ei nimetatud Parrot’d keisri „väikeseks Voltaire’iks“.

Arvestades Parrot’ murrangulist tähtsust Eesti ajaloos, on õigupoolest üllatav, et tema elu polnud varem kohalike uurijate sügavamat huvi pälvinud. Seepärast tuleb olla ütlemata tänulik Epi Tohvrile, kes on mitme aasta jooksul Parrot’ tegemistesse süvenenud ja kirja pannud peaaegu 900 leheküljel lahti rulluva eludraama, mis ei jää põnevuselt palju alla Jaan Krossi „Keisri hullule“.

Kes oli Parrot?

Parrot oli üsna klassikaline valgustusajastu homme de lettres, nii nagu Voltaire seda „Entsüklopeedias“ (1751–1772) defineeris: ta polnud pelgalt eriteadlane, kes on omandanud süvateadmisi ühes kindlas valdkonnas, vaid õpetlane, kel oli teadmisi igast vallast. Voltaire küll möönis, et üldine teadus pole 18. sajandil enam inimesele kättesaadav, „kuid tõelised kirjamehed asetavad end olukorda, kus nad suudavad liikuda erinevates valdkondades, kuigi ei viljele neid kõiki“. Ent ühtlasi on tõeline homme de lettres vaba oma seisukohtades, tema „vaim on vabam kui teistel inimestel“.

Tagasihoidlikku päritolu, Montbéliardis sündinud, Stuttgardis riigivalitsemist õppinud ja Liivimaale koduõpetajaks tulnud Parrot tõi Tartusse seda uut moodsat vabadusevaimu, mida Balti provintsid hädasti vajasid. Klassikalise valgustusajastu õpetlasena lähtus Parrot põhimõttest, et inimesele tuleb vaid anda vabadus ja haridus ning kõik on võidetud.

Juba ühes oma esimestest programmilistest kirjadest keisrile 1802. aasta augustis pühendab ta põhitähelepanu pärisorjuse kaotamisele ja hariduse andmisele. Halastamatult kirjutab ta: „Lätlane ja eestlane on seisundis, mida võiks nimetada peaaegu et loomastunuks. Ta on rumal, kasimatu, laisk, arg, kättemaksuhimuline, aldis varastama ja purjutama ning on kõrvuni sees igasuguste eelarvamuste meres“ (lk 192).

Erinevalt enamikust teistest tolle aja autoritest ei leia Parrot, et põhjus on kohalikes elanikes endis: „See oleks häbematu meie loomuse vastu, kui me ei usuks neid tõendeid, mida näeme paljude näidete varal, et need kaks rahvast võivad jõuda kõikidele kultuuritasanditele. Kuid neid tuleb vabaduseks ette valmistada ja kõige lihtsamalt võiks vajaolevaid vahendeid kokku võtta soovitusega, et teha tuleks täpselt vastupidist sellele, mida seni on tehtud“ (lk 192).

Parrot soovitab keisril kaotada Eesti- ja Liivimaal pärisorjus, anda talupoegadele maavaldusõigus, asutada vallakohtud ja võtta vastu koolihariduse edendamise plaan talurahvale. Sisuliselt paneb ta esimesena kirja kogu selle programmi, mis saab 19. sajandi Eesti arengu aluseks.

Kuigi on võimatu alahinnata Parrot’ saavutusi Tartu Ülikooli loomisel ja selle autonoomia kaitsmisel, sh tema suurt rolli kogu ülikoolikompleksi rajamisel ja keisrilt vastavate vahendite väljaajamisel, on võimalik, et laiemas plaanis on veel olulisem tema töö madalama astme haridussüsteemi reformimisel ja laiendamisel. 1804. aasta detsembris kirjutab ta keisrile: „Lubage mulle, Sire, toetuda ühele printsiibile, et tuua need õnnetud lätlased ja eestlased meelevaldsest rõhumisest välja.“ Selleks printsiibiks, mis Parrot’ hinnangul on ainus võimalus valitsejal pälvida surematus, loeb ta talurahvale hariduse andmist: „Sellepärast, Sire, peab riiklikult asutama ja pidama kihelkonnakoole“ (lk 590).

Kuigi kõiki Parrot’ algatusi ei saatnud kohe edu, teostus lõpuks enamik tema plaanidest. Selle hinnaks oli väsimatu pealekäimine, lõputud kirjad, analüüsid, ettepanekud, mida on kokku sadu, tihti isegi konfliktid keisriga. Ühel päeval 1807. aastal teeb Parrot Aleksandrile koguni ettepaneku ohverdada oma akadeemiline karjäär ja hakata keisri erasekretäriks (lk 249), mida siiski heaks ei kiidetud.

Igal juhul on hämmastav jälgida Parrot’ indu impeeriumi reformimisel. Ta ei piirdu vaid programmiliste soovitustega, vaid kirjutab keisrile valmis otsuseid, mis tuleks kohe ellu viia. Nii näiteks 1810. aastal seoses mitmesuguste finantsalaste küsimustega: „Ma saatsin Teile täiesti valmis ukaasid, millel puudus ainult tõlge vene keelde ja Teie allkiri. (...) Ma palun aega mitte kaotada“ (lk 264).

Veel kõrges eas astub ta välja Balti provintside haridussüsteemi venestamise vastu, kirjutades 1839. aastal Nikolai I-le: „Kuidas küll selle avaliku hariduse seaduse väljatöötaja ei saa aru, et Balti provintside arengutase on ülejäänud Vene provintside omast kõrgem ning kuidagi pole võimalik segada sealset kultuuri teiste Vene provintside kultuuri osaks“ (lk 817).

Uurimus ja allikapublikatsioon

Kuid tagasi raamatu enese juurde. Kui selle pealkiri võib lugejale jätta mulje, et tegemist on Tartu Ülikooli esimese rektori biograafiaga, siis tegelikult on autori huvid veidi konkreetsemad. Eeskätt on see temaatiline uurimus Parrot’ töödest ja tegemistest fookusega tema suhetel kahe Vene keisriga. Põhiteema kõrval peatutakse samuti Vene impeeriumi haridusideedel ja -reformidel ning Parrot’ rollil 19. sajandi II poole Euroopa teaduskultuuris. Seda kõike asjatundlikus ideedeajaloolises kontekstis.

Epi Tohvrit tuleb kiita põhjaliku töö eest algallikatega. Raamatu kirjutamiseks on läbi töötatud väga mahukas Parrot’ kirjapärand, mis on laiali mitme maa arhiivides. Kokku on autor teinud uurimistööd kümnes mäluasutuses, seda nii Eestis, Lätis, Prantsusmaal kui ka Venemaal.

Kuid raamatu väga põnev ja rikkalik arhiiviaines on ühtlasi üks selle nõrkusi. Autor paistab olevat langenud Parrot’ kaunikõlaliste kirjade lummusesse, nii et hinnanguliselt peaaegu kolmandiku monograafia mahust hõlmavad tsitaadid kirjavahetustest. Neid on muidugi kütkestav lugeda, seda enam, et tõlkija Marge Käsper on teinud tõeliselt head tööd, ent oleksin siiski eelistanud, et monograafias saab rohkem suhelda autoriga, kes praegu on ennast tihti taandanud kirjade süstematiseerija ja kommenteerija rolli.

Kujutan ette, et sellestsamast materjalist saanuks kirjutada vähemalt poole lühema monograafia, kus oleks vaid mõni ilmekam tsitaat allikatest, ja sellele lisaks koostada umbes samas mahus valiku Parrot’ kirjadest, kus lugeja saaks kronoloogilises järjestuses lugeda Tartu professori tähtsamaid läkitusi. Umbes samamoodi nagu lahendas Lea Leppik oma 2001. aastal ilmunud monograafia Parrot’ kaasaegsest, Tartu Ülikooli pikaajalisest rektorist Johann Philipp Gustav Ewersist (1779–1830). Praegu on tulevased huvilised, eriti need, kes originaale ei mõista lugeda, natuke keerulises olukorras, et peavad Parrot’ kirju otsima raamatust nagu rosinaid saia seest.

Kuid selge on see, et Epi Tohvri on minevikuhõlmast välja toonud, tolmust puhtaks kloppinud ja lugemiseks välja pannud ühe äärmiselt inspireeriva isiksuse, kelle rolli on siiani selgelt alahinnatud. Eesti 19. sajandi ajalugu ei ole selle raamatu ilmumise järel enam endine.

Epi Tohvri

„George Frédéric Parrot: Tartu keiserliku ülikooli esimene rektor“

Tartu Ülikooli Kirjastus, 2019

1071 lk

Epi Tohvri, “Georges Frédéric Parrot: Tartu keiserliku ülikooli esimene rektor”.
Epi Tohvri, “Georges Frédéric Parrot: Tartu keiserliku ülikooli esimene rektor”. Foto: Raamat
Kommentaarid
Copy
Tagasi üles