Mis juhtus Utoopia külas tegelikult?

Foto: Illustratsioon: Artur Kuus

Telesaates «Kuuuurija» kõlanud väited tõid kaasa vallatöötajate terroriseerimise ning ähvardasid rikkuda käimasoleva kriminaalmenetluse. Enim kannatab kõigest kümneaastane laps.

Sellenädalane «Kuuuurija» tõi avalikkuse ette loo «lurjustest» vallaametnikest, kes saate väitel ei teinud midagi kümneaastase lapse vägistanud perverdi takistamiseks ja võtsid tagatipuks lapse perelt ära. Lapse ema kinnitas Postimehele eile, et kõik saates näidatu vastab tõele. Meie uurimine tõestas aga vastupidist.

Selle loo traagilisi asjaolusid on keeruline, peaaegu võimatu avalikkusele avada. Esiteks delikaatsuse tõttu, teiseks on valla töötajate käed seotud – nad ei saa juhtumit kommenteerides üksikasjadesse laskuda käimasoleva kriminaalmenetluse tõttu. Kuid räägime siiski faktidest, mida saab välja öelda.

Politsei kahtlustab tõepoolest, et ilmselt on ühes Eesti väikeasulas aset leidnud kümneaastase lapse seksuaalne väärkohtlemine. Vahi alla on võetud 70-aastane mees. Seesama laps eraldati tõesti emast ja kasuisast.

Siit edasi tekib aga ebakõla seniavaldatu ning Postimehele teadaoleva vahel.

Vanemad tõrjusid abi

Juuli 2019. Lastekaitseametnikud külastavad kodu kohas, mida nimetagem siis meiegi, nagu tegi seda «Kuuuurija», Utoopia külaks. Nad on sedasama maja külastanud juba kuus aastat. Seal pole käinud mitte ainult vallaametnikud, vaid ka politsei ning sotsiaalkindlustusameti (SKA) spetsialistid. On olnud põhjust.

Kuigi arvukad peretuttavad arvavad, et need külastused toimuvad asjatult ja ametnikud on lihtsalt kiuslikud, leidub ikka ja jälle neid, kes on olnud sunnitud valima numbri 112, sest majast kostev kära tõuseb liiga suureks.

Ametnikud on seda maja külastanud juba kuus aastat. On olnud põhjust.

Laekunud on teateid lähisuhtevägivallast, lärmakatest tülidest ning lastest, kes vajavad toimuva keskel abi.

«Kõik on vale!» ütles selle väite peale Postimehele ema, kelle sõnul on peres esinenud küll probleeme, kuid vägivalda mitte. Ta lisas, et politsei on neil käinud ainult seepärast, et kasuisa ei kannatanud lapse nuttu ja kutsus politsei.

Perega töötanud ametnikud kinnitavad, et pereni on väga raske jõuda. Justkui müür on ümber. «Neil oli vahepeal kaks tegevusjuhendajat, aga nad loobusid sellest teenusest,» ütles lastekaitsespetsialist.

Kuu pärast seda, kui kümneaastase lapsega oli juhtunud ilmselt midagi kohutavat, tahavad vallaametnikud kindlad olla, et temaga on pere keskel viibides kõik korras. Paraku ei ole.

Laps on kord endassetõmbunud, kord hirmul ning nutab vahetpidamata. Ilmselgelt on ta temaga juhtunust ülimalt häiritud.

Paraku ei saa ta kodus vajalikku abi. Vanemad räägivad lapsega toimunust häirivalt kõhklematult ja avatult. Kasuisa küsib ametnikelt muuhulgas, kui palju on võimalik juhtunu eest kahjutasu saada ning kui kiiresti see summa välja makstakse.

On tajuda süüdistavat suhtumist. Ema kutsub lapse ametnike ette ja palub tal rääkida, mis temaga juhtus. See selgelt alandab teda. Lastekaitsetöötajad paluvad lapse rahule jätta.

Vald ja ohvriabi mõistavad, et trauma on sügav ning ohver tuleb viia psühhiaatriakliinikusse ravile.

Kui sain teada lapse seisundist, poleks ma teda kindlasti sinna koju jätnud. See oleks võinud lõppeda halvimaga.

Juhtumiga töötanud ohvriabispetsialisti sõnul ei olegi sellises loos häid lahendusi. «Võin täiesti julgelt öelda, et kui sain teada lapse seisundist, poleks ma teda kindlasti sinna koju jätnud. See oleks võinud lõppeda halvimaga. Laps vajas ravi, aga vanem ei andnud konkreetset seisukohta lapse arstile viimise kohta.»

Kolm nädalat hiljem tulevad lastekaitsetöötajad kannatanule järele. Vahepeal tehtud kodukülastus näitas, et perekond lapsele abi ei otsi ja pigem keeldub koostööst spetsialistidega. Selle aja jooksul, mil last haiglasse valvearsti vastuvõtule viidi, helistas ema talle mitu korda. Ta ägestus ja hakkas lapse peale karjuma. Seepeale võttis ohvriabispetsialist lapselt telefoni ja püüdis ema rahustada ning olukorda selgitada.

Kaks kohtuastet nõustusid

See on kõik, mida praegu saame öelda. Detaile on veel, kuid neisse laskuda ei ole võimalik. Lühidalt öeldes on vallavalitsus ja SKA veendunud, et kodu pole lapsele turvaline.

Teha tuli vastuoluline otsus. Lastekaitseametnikud ja SKA peaspetsialist tegid avalduse laps ajutiselt perest eraldada, et ta saaks segamatult ravi. Ilma kohtuotsuseta saab seda teha 72 tunniks. Pikemaks ajaks lapse perest eemaldamise otsustab kohus. Seega ei saa protsess käia vallaametnike suva järgi.

Utoopiaks nimetatud valla politsei juhtivuurija rõhutas, et sellised otsused ei sünni kulli ja kirja visates. «Lastekaitsja teeb taotluse, mis ei ole õhust võetud, vaid mille juures arvestatakse ka ohvriabi ja politsei hinnangut. Selle taga peab olema kartus, et lapse elu ja tervis on ohus,» lausus ta. «Ja sellistel juhtudel kuulab kohus ära ka nii ema kui ka lapse,» lisas lastekaitsespetsialist.

Tartu maakohtusse saabubki vallast vastav taotlus. Kohtunik tutvub detailselt pere kurva looga ning temagi leiab sama: laps tuleb perekonna juurest ajutiselt ära viia. «Vanem ei suuda käesoleval hetkel olukorda kontrollida, last aidata ja tagada, et laps oleks turvalises keskkonnas,» seisab kohtumääruses.

«Vanem ei suuda käesoleval hetkel olukorda kontrollida, last aidata ja tagada, et laps oleks turvalises keskkonnas,» seisab kohtumääruses.

Kohtuotsusega sai ajutiselt eestkostjaks ehk lapsevanema õigused kohalik vallavalitsus. See ei jää nii igavesti, vaid maksimaalselt pooleks aastaks. Oleneb sellest, kuidas kulgevad ravi ja kriminaalmenetlus.

Lapse ema ütles Postimehele, et ei mõista kohtuotsuseid, mis ütlevad, et ta lapsel on mujal parem.

Saates oli kuulda nutvat last, kes tahtis koju. «Iga lapse koht on tema kodus. Selle kohta öeldakse, et parem kuri kodu kui hea küla. Igale lapsele on just tema kodukeskkond normaalsus, ükskõik, mis temaga seal tehakse,» lausus uurija.

Sealjuures oleks ajakirjanik pidanud telefonikõne kooskõlastama vallaga, kes oli sel hetkel juba lapse ametlik eestkostja. Politsei piirkonnavanema sõnul on lihtsalt hirmus, et «Kuuuurija» andis saates lapsele lubaduse ta päästa, teadmata asjaolusid, miks laps seal on.

Maakohtu otsus vaidlustatakse ja kaevatakse ringkonnakohtusse, kuid septembri algul otsustab kõrgem kohus samuti, et lapse huvides on kuni pool aastat perest eemal viibida ja haiglas ravil olla, vastasel juhul tema kannatused jätkuksid.

Seega olid peale lastekaitseametnike ja sotsiaalkindlustusameti ka kohtunikud seisukohal, et selline vastuoluline otsus on olude sunnil ainuõige lahendus.

Ametnikke tabas rünnakulaviin

Kui telesaade «Kuuuurija» oli oma loo avaldanud, tundsid inimesed Utoopia siiski ära ning kohaliku omavalitsuse ametnike postkaste hakkas ummistama sõimu ja ähvarduste laviin.

Lastekaitsespetsialist sõnas, et inimesed, kes kujundasid oma seisukoha saate põhjal, hakkasid teda ründama juba samal õhtul, mil saade eetrisse läks. «Üks Veronika-nimeline naine Haapsalust kirjutas mu kohta: «Et vähk sind raibet sööks»,» tõi ta näite.

Lisaks sellele, et lastekaitseametnikud ei saa üksi teha otsust lapse perest eemaldamise kohta ning otsuse kinnitasid peale valla ka sotsiaalkindlustusamet ning mitu kohtuastet, on vale ka saates kõlanud väide, justkui oleks kohtuotsuseid tehtud ema selja taga. Postimehe käsutuses on Tartu maakohtu ärakuulamise protokoll, milles ema saab oma seisukohad kohtule edastada, ja seda teebki.

Valla töötajad on emale korduvalt olukorda selgitada püüdnud, kuid segadus paraku kestab.

Ei ilmne ka ühegi spetsialisti arvamust, justkui oleks «lapse vägistamise trauma asendunud kodust eemal olemise traumaga», nagu kuuldus saatest. Ei pea paika, et laps on turvakodust põgenenud, et teda on eri turvakodude vahel solgutatud, et teda sunnitakse ärkama kell kuus hommikul ning et keegi käsib tal palvetada.

Samuti seadis «Kuuuurija» kahtluse alla, kas politsei tegutses 70-aastase mehe puhul piisava otsustavusega. Pöördus ju lapse ema tõepoolest valla poole, kui lapsele oli helistama hakanud kahtlane mees. Vald edastas numbri omakorda politseile, kuid mees võeti vahi alla alles kaks nädalat hiljem, «Kuuuurija» sõnul pärast üht konkreetset episoodi.

Tegelikkuses kogus politsei kahe nädala jooksul infot ja otsis viiteid kuriteo kohta pärast vihje saamist. See, et alaealine eaka meesterahvaga suhtleb, ei saa politseile olla piisav põhjus mehe kinnipidamiseks. 70-aastane, nüüdseks uurimise all olev mees võeti vahi alla kohe järgmisel päeval pärast seda, kui politseil oli selge, et tõenäoliselt on lapse suhtes toime pandud seksuaalkuritegu.

Lapsel läheb praegu hästi. Ta käib koolis ja saab teraapiat, on leidnud sõpru ja viibib turvalises keskkonnas.

Kuigi lapse ema ütles eile Postimehele, et laps nutab alatasa ja tahab koju, kinnitas lastekaitsespetsialist, et lapsel läheb praegu hästi. Lastekaitsja sõnul käib ta koolis ja saab teraapiat, on leidnud sõpru ja viibib turvalises keskkonnas. Teda iseloomustatakse kui sooja südamega, abivalmit ja rahulikku last.

«Oleme valmis lapse jaoks tegema kõik, et tal oleks hea. Ja ka pere jaoks, kui nad ennast vaid aidata lubaks,» sõnas ohvriabi töötaja. «Kuid neist, kes saavad seda peret abistada, on tehtud vaenlased. Kuidas siit edasi minna, ma ei kujuta ette.»

Tema suurim hirm on, et avalikkuses nähakse lastekaitsjaid nüüd ametnikena, kelle töö ongi laps perelt ära võtta. «Probleemid jäävad kodudesse ja neist ei julgeta enam rääkida. Kokkuvõttes kannatavad lapsed,» ütles ohvriabi töötaja.

Politseiuurijat häirib, et ajakirjanduses niivõrd delikaatset teemat kohtueelse menetluse etapis üleüldse käsitletakse. Tema sõnul võib see halvimal juhul tähendada uurimise luhtumist, sest kuriteo toimepanija võib näiteks hakata tõendeid varjama või teisi mõjutama.