TÕNIS KIPPER: Metsa alt prügi kaapimine oli, on ja jääb

Tõnis Kipper
Copy
Prügi. Foto on illustratiivne.
Prügi. Foto on illustratiivne. Foto: www.freepik.com

"Kui me siin kõik nii korralikud ja tublid ja puhtusearmastajad oleme, siis mida need tuhanded ja tuhanded igal aastal koristavad?" küsib oma päevakommentaaris Vikerraadiole Kadi raadio vastutav toimetaja Tõnis Kipper.

Kuigi see teema pole enam eriti päevajakajaline ning ilmub lehtede esikülgedele taas kevadel ja siis jälle sügisel, jäid seekord mingid kassid hinge kriipima. "Täna tehakse taas ajalugu!" lugesin ma ühel laupäeva hommikul ühest portaalist uudist. Tohoh? Mis siis nüüd? Paar rida allpool tuletatakse mulle meelde, et on ju maailmakoristuse päev! Tore, siis mina isiklikult teen iga päev ajalugu ja vahel isegi kaks korda päevas.

"Mullu panid eestlased maailma suurima kodanikuaktsioonina esimest korda ajaloos mitusada riiki koristama. Tänavu koristab taas terve maailm," loen edasi. Milline optimism. Võib-olla on.

Tänuväärne ja lootusetu tegevus

Olen minagi koos kallite kolleegidega õige mitmel kevadel "ära teinud". Ja täitsa tore on, kui vahel harva metsa või mere äärde rassima saab.

"Teeme ära!" aktsioonis on saarlased pea et riigi tublimad, igal aastal kasvab meie osalejate arv lausa mühinal. Ja me oleme uhked. Aga... Kui nüüd asjale vaadata teisest küljest, kui me siin kõik nii korralikud ja tublid ja puhtusearmastajad oleme, siis mida need tuhanded ja tuhanded igal aastal koristavad? 

“Sama tulemuslik oleks näiteks Ghana Vabariigi kultuuri- ja kunstipäevade korraldamine Orissaares.”

Muidugi tehakse nüüd "Teeme ära!" raames ka palju muid asju, kuid metsa alt prügi kaapimine oli, on ja jääb. Kas pole me siis mitte lohakamaks ja hoolimatumaks läinud, et igal aastal järjest enamatele koristajatele ikka tööd jagub? 

Ja selle maailmakoristuse asjus olen ma sootumaks skeptik.

Maailmas on piirkondi ja maid, kus enda, ammugi siis teiste järelt koristamine on enneolematu kogemus. Kus inimesed pole harjunud midagi maast üles korjama, kui see just söödav ei ole. Õpetada neid nüüd ühe kampaaniaga ja ühel päeval aastas tegema seda, mida neile keegi pole kunagi õpetanud ja milleks nad tegelikult ka mitte kõige pisematki vajadust ei näe, on samaaegselt nii tänuväärne kui ka lootusetu tegevus. 

Sama tulemuslik oleks näiteks Ghana Vabariigi kultuuri- ja kunstipäevade korraldamine Orissaares. Põnev küll, läheks isegi, vaataks ja prooviks mõnd asja järele teha, ümiseks kaasa ürgset spirituaali, aga lõppkokkuvõttes ei muuda see ometi kohaliku kogukonna mõttemaailma ja käitumisharjumusi. Me ei hakkaks igapäevaselt palmilehtedest tanusid punuma ega sarapuupähklitest sheavõid tegema.

Kommipaber tuli üles korjata

Mäletan, et meil külas oli üks vanapapi, kes käis kohusetundlikult igal hommikul bussipeatuses konikorjel. Minu mäletamist mööda tegi ta seda pigem taaskasutuslikel eesmärkidel, aga võib-olla päästis tema juba siis meie kallist koduplaneeti? Ja meie, mõistmatud lapsed, veel naersime... Piinlik.

Minu esimeses koolis, kuhu läksin 1971. aastal, oli selline kord, et kommi ei tohtinud kaasa võtta. Põhjus lihtne – paberid jäävad ju maha. Ja kui kusagil mõni kommipaber vedeleski, tuli see üles korjata, olgu ta siis kelle tahes visatud. Nii oligi ja see toimis. Ilma igasuguse kampaaniata. 

Vahel on mul praegugi tahtmine mõni sodi maast üles korjata, aga eks aeg on teinud oma töö ja kunagisest kasvatusest pole enam piisavalt palju alles. Palun vabandust, minu armsad õpetajad Hellamaa 8-klassilisest koolist.

Keegi, vist üks eesti näitleja, on meenutanud, et tema lapsepõlves ei loetud kodust nädalalõpu suurpuhastust enne lõppenuks, kui vaiba narmad olid sirgeks silutud.

Äkki peaksime ka – ja ülemaailmselt – hakkama lastele õpetama vaibanarmaste silumist. Loomulikult selgitades, mistarvis see vajalik on. Muidu tuleb välja nagu terviseõpetuse tunnis, kus tähtsaim atribuut on banaan ja mitte kondoom.

Ja siis ehk polekski tarvis lastel meie küla Vasseli kombel konisid korjata.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles