Kuidas nii? 4 masendavat tagantjärele tarkust, miks Will Smithi «Kaksikmees» kinokassades hävis

Liina Suvi Ristoja
, Apollo Kinoportaali toimetaja
Copy
Will Smith oma digitaalselt noorendatud klooniga filmis «Kaksikmees»
Will Smith oma digitaalselt noorendatud klooniga filmis «Kaksikmees» Foto: SCANPIX

Kuigi Will Smith on nimi, mis üsna kindla peale rahva kinno toob, osutus Ang Lee lavastatud ning uudses 3D+ formaadis tehtud ulmemärul «Kaksikmees» (Gemini Man) ometi läbikukkumiseks. Kuidas küll nii?

Ka Eestis kukkus film kõigest kahe nädalaga esiseitsmest välja, saavutades avanädalavahetusel kõigest neljanda koha: «Jokker», «Vanamehe film» ja «Lumepoiss Everest» noppisid vaatajad ilmselt eest ära, ent ehk oli selle taga veel midagi...

Mitmed meediaväljaanded on «Kaksikmehe» juhtumit analüüsinud ning jõudnud järeldusele, et häda varitses filmi mitmest küljest korraga, piirates nii kassaedu lootusetult silmusesse. Asi pole küll täiesti lootusetu– film on oma ligi 140-miljonilise eelarve hetkeseisuga küll napilt tasa teeninud, kuid suures Hollywoodi mängus käivad panused tänapäeval ikkagi vähemalt veerandi miljardi peale. 

Forbes võtab juhtunu pulkadeks lahti ning leiab, et suures plaanis oli filmil neli probleemi.

1. Halvad arvustused

Kriitikute hinnang filmile oli koheselt ja väga otseselt põrmustav: 100% skaalal hinnaguid koondav Rotten Tomatoes genereerib selle keskmiseks kriitikuhindeks hädised (st mädased) 25%. Kriitikute konsensus kõlab umbes nii: ««Kaksikmehe» muljetavaldavat visuaali toetavad mõned tugevad näitlejarollid, kuid filmi tapab frustreerivalt allapoole-latti lugu.»

Kriitikud leiavad, et ainus põhjus filmi üldse vaadata on selle visuaalselt innovatiivne pilt: ülimalt kõrge kaadrisagedusega (120 pilti sekundis) üles võetud film võimaldab edasi anda ülimalt realistlikku pilti ja seda eriti efektselt just kiirelt liikuvates situatsioonides, luues mulje nagu rulluksid sündmused lahti vaataja silme ees reaalsuses. Ka võimaldas see luua Will Smithile väga realistliku, üleni digitaalselt loodud klooni.

õned nimetasidki filmi isegi justkui demo-reel'iks ehk videopresentatsiooniks, mida nn 3D+ võimaldab. Teised aga, vastupidi, põlastasid kõrget pildisagedust, tundes, et see muudab elamuse just ebanauditavaks, leides, et see meenutab tänapäeva telerite filmitegijate poolt vihatud motion smoothing efekti, mis kunstlikult iga filmi kõrgsageduslikult realistlikuks muudab. Kolmandatele meenutas film justkui Bel-Airi printsi deepfake-videot... 

Rahvale näis see aga peale minevat, sest sealsamas Rotten Tomatoes lehel on publiku hinnang filmile aga täiesti kiiduväärsed 83%. IMDB hinne aga, mis koondab kõiki arvamusi, on samuti vaid 5,7 punkti 10st.

2. Will Smith vajab ikkagi frantsiisi

Olgem ausad, leiab Forbes: Will Smith on käilakuju, kellest kinoskäijal juba puudust tunda ei lasta. Nagu iga asja puhul turumajanduse tingimustes, toob see kaasa inflatsiooni, sest pakkumine ületab nõudluse. Lühidalt öeldes: ta ei ole Leonardo DiCaprio, keda käiakse tema enda pärast vaatamas, ning ta pole ka näitleja, kes vaimustaks hingematvalt sügava näitlemisandega, eksole. Ta on kerge meelelahutuse staar ning palun väga – «Mehed mustas», «Suitsiidisalk», «Pahad poisid», «Aladdin» – kõik toimib suurepäraselt. Ent uue idee või tundmatu loo puhul tema najal kinodes välja ei vea. Voogedastuses ehk kinnominekuks liiga laiskade puhul veab aga küll: Smithi tuttava näo näitamine Netflixi võmmifilmis «Bright» on vägagi hea bisnes.

3. Liiga vinge pilt, aga liiga nõrk lugu

Kriitikud olid üsna ühel meelel: kui uutmoodi tehnoloogia valemist eemaldada, et jääks alles midagi, mille pärast kinno minna. Ettearvatav ja klišeelik. Kinoelamuseks on aga enamat vaja – eriti veel seetõttu, et väga paljudes kinodes seda innovatiivset filmi üldsegi vajalikus formaadis näidata võimalik ei olnud. Iseäranis suur häda oli sellega USAs ning tulemusena teeniski film koduturul vähem kui kolmandiku oma kassatulust. Paraku saab filmi päris sellisel kujul nagu Ang Lee tahab (120 fps, 4K ja 3D ühekorraga), vaadatagi vaid paaris Aasia kinos. Nii loodeti ka nõrga avanädalavahetuse järel, et äkki Hiinas ikka näkkab, aga paraku jäi ka sel kassaedu kesiseks.

4. Halb ajastus ehk kõva konkurents

Nii nagu «LEGO film» või «Must panter», osutus tänaseks üle 850 miljoni dollari teeninud «Jokker» selliseks konkurendiks, mis teeb teistele filmidele liiga. Eestis ajas asju pingelisemaks ka kodumaine hittkomöödia «Vanamehe film». Nii jäid «Kaksikmehele» vaid need vaatajad, kes olid «Jokkeri» jaoks liiga noored, lastefilmide jaoks aga juba liiga vanad, innovatsioonifännid ja Will Smithi austajad. Neid jagus õnneks piisavalt, ent mitte nii palju, kui oleks olnud ehk mõnel muul ajahetkel. 

Karjääri lõpetada ihkav vananev valitsuse palgamõrvar Henry Brogan (Will Smith) saab «Kaksikmehes» sihtmärgiks omaenese nooremale kloonile, kes näib teadvat ette iga tema järgmist sammu ja liigutust. Põgenedes iseenese noore ja tugeva versiooni eest peab Henry paljastama kloon Juniori loomise hämarad tagamaad ning päästma nooruki süngest saatusest. Henry liitlaseks saab teda algselt luurama saadetud eriagent Danny (Mary Elizabeth Winstead). Pööranud oma endise tööandja vastu avastab Henry korruptiivse süsteemi, mida juhib tema eksboss Clay Varris (Clive Owen). Kuid Juniori patroonist Varris on otsustanud Henry maksku mis maksab vaigistada.

Režissöör Ang Lee on loonud ka arvukalt Oscareid võitnud filmid «Pi elu» (2012) ja «Brokebacki mägi» (2005), üks stsenarist David Benioff oli kirjutajaks sarja «Troonide mäng» juures ning teine - Billy Ray - on kirjutanud ülieduka filmisarja «Näljamängud» esimese peatüki stsenaariumi. Osades Will Smith («Aladdin»), Mary Elizabeth Winstead («Cloverfieldi tee 10»), Clive Owen («Inimlapsed»), Benedict Wong («Doctor Strange») jpt.

Film on praegu Apollo Kinodes. Vaata seansside aegu ja osta pilet siit.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles