Nõlva-lehelind eristub väga kõlava lauluga

Kui eelmisel aastal silmas loo autor Pärnumaal nõlva-lehelinde peaasjalikult jõeorgudes ja oosidel kasvavates metsades, siis tänavu kohtas ta neid enim vanades metsades, kus oli nii häile kui väga suuri ja vanu puuhiiglasi. Foto: Karl Adami

Tinahall taevas, mis mõnel hetkel justkui maad puudutaks, vaikseks jäänud palumännikud ja suuna lõunasse seadnud häälekad haneparved viivad paha aimamata mõtted möödunud suvele. Minule oli tänavune linnusuvi mõneski mõttes eriline. Jäädvustasin Vändra külje all kodukülas harva nähtavaid lääne-pöialpoisse ja avastasin, et vähetuntud nõlva-lehe­linnu nägemiseks ei peagi sõitma Põhja-Eesti pankrannikule.

Kindlasti tunnevad paljud ­linnuhuvilised meil üsna tavalist väike-lehelindu, kelle silk-solk-laulu kuuleb nii koduaedades kui metsades, samuti salu- ja mets-­lehelindu. Eelmise kevadeni ar­vasin minagi, et need ongi meie ainsad lehelinnud ja linnuraamatutes figureeriv nõlva- ehk rohe-lehelind on seal pelgalt tutvustamise eesmärgil.

Lehelindude määramine laulu kuulmata valmistab alustavale loodushuvilisele arusaadavalt peavalu. Rohekashalli ülapoole ja valkja alapoolega nõlva-lehelind on liigikaaslastega väga sarnane. Erinedes neist heleda tiivavöödi poolest, mida näeb küll ainult ­lähedalt või fotolt. Nõlva-lehe­lindu pikemat aega vaadelda on pisut keeruline, kuna käitumiselt on see lind väga rahutu ja liikuv, vahetades ühtelugu asukohta kõrgetel puudel. Putukaid ja lülijalgseid otsib ta toiduks peaasjalikult puuvõrast. Harva laskub ta selleks maapinnale.