Täna Vabadussõjas: Krasnaja Gorka traattõkete ees

Välipatarei nr 14 (Kuperjanovi partisanide patarei). Foto: Wikipedia

Septembri lõpus 1919 alustas Loodearmee oma kõige ohtlikumat, kõige paremini ette valmistatud ja – nagu selgus – viimast jõupingutust Petrogradi vallutamiseks enamlastelt.

Tegemist oli Vene kodusõjaga, millesse Eestil asja ei olnud. Enamlased olid oma agressiivsust ja silmakirjalikkust Eestit rünnates tõestanud, kuid ka Vene valged ei olnud iseseisva Eesti riigi erilised sõbrad. Seetõttu suhtus eesti sõdur nendegi võimalikku võitu paremal juhul ükskõikselt ega tahtnud ammugi Venemaal verd valada, nagu juba korduvalt märgitud. Nende asjaolude mõjul otsustas Eesti väejuhatus, et Loodearmee ofensiivi «Valge mõõk» toetatakse vaid piiratud ulatuses, kõige äärmisel vasemal tiival, mereäärses lõigus. Eesti üksuste ülesandeks jäi koos Ingeri polguga vabastada Ingerimaa. Eestlasi kutsuti omakorda aitama Briti merevägi.

Eesti üksuste üldjuhiks määrati admiral Johan Pitka, kes esitas ettepaneku teha Ingerimaale dessant ja hõivata mereäärne Krasnaja Gorka fort. Selle suurtükkidega tuleks asuda pommitama Kroonlinna, samal ajal kui Briti eskaader ja Eesti laevastik Kroonlinna mereväebaasi tungivad ja sealsed laevad hõivavad või hävitavad. Ettepanek oli kantud soovist uputada ükskõik mis värvi Venemaa sõjajõud Soome lahel. Kuid plaan ei olnud reetlik, vaid aitas Loodearmee pealetungile kaasa. Vastuolu oli programmeeritud kaugemasse tulevikku, kui võimule saanud valged peaksid Eesti suhtes vaenulikuks muutuma. Loomulikult ei saanud sellisest eesmärgist avalikult rääkida, sellest võinuks suur skandaal tõusta. Pitka oli sunnitud forti ründavatele üksustele üht-teist siiski avaldama, et mehed üldse lahingusse läheksid. Seda kollektiivset saladust hoiti hästi.