«Disco Elysium»: püha ja õudne mäng
24. oktoober 2019, 19:15
- Julm sajand
- Vaesuse magus lõhn
- Hääled peas
- Mõttekabinet
«DISCO ELYSIUM». Eesti parimas arvutimängus balansseerib muserdatud detektiiv vastandlike moraalsete väärtuste habemenoateral.
Ärkan. Kuradi külm on. Pole ka ime, sest laman põrandal, seljas vaid plekilised puuvillased aluspüksid. Keegi on mulle nädal aega kantud soki suhu toppinud. Ei, see on mu oma keel. Miski lehkab öökimapanevalt, ehkki äralagastatud hostelitoa katkisest aknast peksab tuul sisse külma vihma. Termotuumapohmell... Mitu päeva ma seekord jõin? Mis mu nimi on? Põrgusse üksikasjad! Miks ma üldse olen?!
Niisugust veetlevat tegelast hakkab juhtima mängija, kui ta asub stuudio ZA/UM meistriteose «Disco Elysium» kallale. Tegemist on rollimänguga, kus tuleb kehastuda detektiiviks, kes saadeti uurima võrdlemisi võigast mõrva, kuid kes selle asemel tsüklisse kukkus. Võte, kus mängija (seega ka tema tegelane) ei mäleta oma elust enne mängu algust mitte midagi, on rollimängudes tavaline. Sel juhul saab tema iseloomu, nõrkused-tugevused kujundada just nii, nagu mängija ise soovib ja nagu talle mängumaailmas kohane tundub. Luua mõni tegelane, kelle väärtused ja toimimiskava sarnanevad tema enda tõekspidamistega, või vastupidi, kehastuda hoopis kellekski teiseks. Siit ka termin «rollimäng».
Alkohoolikust detektiiv on hard boiled noir’i žanris mõistagi klišee, aga antud juhul sobib see vaimselt ja füüsiliselt kaltsuks närutatud inimvare siia maailma suurepäraselt. Käes on 51. aasta märtsikuu Revacholi linnas. Eestlasele tundub tehe lihtne: Revachol = Reval + alkohol. Aga Ravacholi nime alla tunti ka prantsuse anarhisti François Koenigsteini, kes pommipanemise eest 1892. aastal giljotineeriti.
Julm sajand
See viimane viide sobib «Disco Elysiumi» maailma väga hästi. Ja mitte ainult arvutimängu – samas maailmas toimub ka kirjaniku, filmistsenaristi ja kõnealuse mängu kirjutaja Robert Kurvitza romaan «Püha ja õudne lõhn». Meile tundmatu ja väga tuttav maailm, mida avatakse mõlemas teoses vihjamisi ning mille kildudest kokkupanemine jääb lugeja/mängija analüüsivõime ja fantaasia hooleks. Mängu Revacholis on sajandi keskpaik, aga millisele ajaarvamisele toetub aastaarv ’51, meile ei öelda.
Siiski on see vägagi 20. sajandi Põhja- ja Ida-Euroopa. See julm ja 19. sajandi ideedele toetuv Euroopa, mille suured sõjad ja sotsiaal-esteetilised eksperimendid hävitasid miljoneid inimesi. Kui panna kaardile linnad Vaasa, Revachol, Graad ja mõtiskleda isikunimede võimaliku tausta üle, siis hakkavad nagu läbi piimklaasi kuju võtma inimvaenulikus kliimas asuva tohutu arhipelaagi piirjooned. Raamatut lugenud mängija juba teab, et ka mängu tegevuspaik Revachol hävitatakse paarkümmend aastat hiljem tuumapommitamise käigus.
Alkohoolikust detektiiv on hard boiled noir’i žanris mõistagi klišee, aga antud juhul sobib see närutatud inimvare suurepäraselt.
Eesti mängijal on «Disco Elysiumi» puhul enneolematu eelis, nimelt on võimalik enne seda, selle juurde või pärast mängimist lugeda «Püha ja õudset lõhna». Kuna sündmustik ega tegelased ei kattu karvavõrdki, täiendavad need üksteist suurepäraselt. Vahemärkuse korras: kui «Lõhn» 2013. aastal ilmus, oli tiitellehele kirjutatud «Proloog romaanitsüklile». Tsüklit paraku kuskilt ei paista, aga selle asemel on meil võimalik seda maailma kogeda interaktiivse romaanina.
Vaesuse magus lõhn
Mäng algab Revacholi Martineze-nimelises sadamarajoonis, kus talvest jäänud räpast lund muudab poriks igavene peenike märtsivihm, mis teeb kõik rõskeks. Laenates tsitaati Kurvitza raamatust: «Ninna tungib vaesuse magusat lõhna.» Võmme Martinezes eriti ei armastata, saati siis pohmeluses värisevaid haledaid võmme, kel pole taskus punast sentigi. Kunstnik Aleksander Rostovi loodud pastelsetes ja poristes toonides imeline maailm tuletab meelde mõnd Jaan Oksa novelli kogust «Tume inimeselaps». Erakordselt õnnestunud visuaalne lahendus on üks mängu kõige silmatorkavamaid ning palju kiidetud omadusi.
Hääled peas
Mängija interaktsioon «Disco Elysiumi» maailmaga käib teksti kaudu. Valmistuge põhjalikumaks lugemiseks. Loojad on öelnud, et mängus on miljon sõna, ning mõistagi on kõik need sõnad inglise keeles. Mida rohkem te mängutegelastega vestlete, neilt küsimusi küsite ja meelde jätate, mida vastatakse, seda rohkem (vastukäivat) infot saate nii maailma kui uurimisaluse kuriteo kohta.
Tegijad on öelnud, et üks läbimäng kestab umbes 20 tundi ja kogu mängu sisu ammendamiseks tuleb arvuti taga istuda 60 tundi. On inimesi, kes suutsid põhiloo ka kümne tunniga läbi kapata, aga kuna mina tahtsin sellest universumist võimalikult palju teada saada, edenesin aegamööda.
Tegelase juhtimine on imelihtne: klõpsa hiirega kohta, kuhu ta peab minema, ning seda ta teebki. Topeltklõpsuga jookseb. Huvipakkuvad objektid, mida üles korjata, ja kohad, millega saab interakteeruda, on maailmas ära märgitud. Tabulaatoriklahvi vajutamisel tõstetakse need eraldi esile (mõned peavad seda spikerdamiseks). Märksa huvitavam ja originaalsem on see osa, mis puudutab tegelase arendamist.
Valmistuge põhjalikumaks lugemiseks, mängus on miljon sõna ning mõistagi on kõik need sõnad inglise keeles.
Tihti kumab rollimängu visuaalselt paeluva lavakujunduse taga lihtne ja julm Exceli tabel, mille väärtused määravad, kuidas tegelane on võimeline mingis situatsioonis käituma. «Disco Elysiumis» on see tabel peidetud teatava loori taha. Seal on neli põhikategooriat: Intellekt, Psüühika, Füsioloogia ja Motoorika, igaühes neli alakategooriat. Mõned neist lihtsasti mõistatavad, nagu Autoriteet, Tahtejõud, Empaatia, teised poeetilisemad, näiteks Esprit de Corps, Savoir Faire või Inland Empire (nagu David Lynchi film, termin esineb ka «Lõhnas»). Need aspektid sekkuvad aktiivselt vestlustesse ja vaatlustesse, hinnates toimuvat oma seisukohalt ning andes nii abistavat kui ka eksitavat nõu. Nagu hääled vaese deliiriku peas.
Maailmas tegutsedes saadud kogemuspunktidega võib mängija tugevdada neid kategooriaid, mis tunduvad kasulikud, et teistelt tegelastelt informatsiooni kätte saada ning ülesandeid lahendada. Tuleb ka silmas pidada, et väga autoriteetne tüüp ei ole eriti empaatiline jne.
Mõttekabinet
Lisaks on mängus mu meelest täiesti originaalne element «Mõttekabinet», kuhu saab tegelasel tekkivaid ideid idanema panna. Mõtete välja haudumine võib kesta mõnekümnest minutist mitme tunnini ja kui need kord küpsevad, et jää mõjutamata ka tegelase isiksus. Siin mängus pole mitte ainult tegudel, vaid ka lihtsalt mõtetel tagajärjed.
Sõna otseses mõttes tegusid aga «Disco Elysiumis» teha ei saagi. Kui ettevõetav ongi füüsiline pingutus, näiteks katse ust maha murda või kellelegi jõuga aru pähe panna, et sõltu tulemus mitte mängija näpuosavusest, vaid virtuaalsest täringuviskest. Algoritm hindab, kui suure tõenäosusega nii- ja naasuguste isiksuse väärtuspunktidega tüüp mingi ülesandega hakkama saaks, ja kuvab tulemuse. Selliseid katseid on kaht sorti: ühed lõplikud, aga teisi võib läbikukkumise korral uuesti proovima minna, kui oled suutnud oma tegelast vajalikul moel arendada. Üldse on mängus metroidvanialikke elemente – asja või ülesande juurde, mis alguses kättesaamatuks jäi, võib ja tulebki hiljem oskuste ja varustuse paranedes tagasi pöörduda.
Moraalne kompass
ZA/UM on väike sõltumatu mängustuudio, mis võib oma (suurepärases!) debüütteoses lubada mõndagi seesugust, mille ees suured stuudiod taganevad kui saatan püha vee ees, nimelt nii moraalset nihilismi kui ka väärtushinnangute ambivalentsust. Siin risti ette ei lööda! Mängija saab oma tegelasest kujundada näiteks rassistliku misogüüni, radikaalse kommunisti, oportunistliku nihilisti, või segada kokku mistahes muude väärtuste kokteili. See ongi rollimängude võlu: sa võid proovida, kuidas sinu jaoks väärtuslikud tõekspidamised selles maailmas läbi löövad, või üritada mõista kedagi, kes asub moraalse kompassi vastandpoolusel.
«Disco Elysiumi» suurimad väärtused on haarav lugu, originaalne mängumehaanika, nõtke ja kujundlik tekst ning võrratu visuaalne lahendus. On mõistetav, et kõiki miljonit sõna polnud võimalik lasta näitlejatel sisse lugeda, enamasti on helindatud vaid kolm-neli esimest repliiki. Aga helindatud osad on nauditavad. Tekstikastid on kujundatud meeldiva šriftiga ja silmasõbralike värvidega. Kõige nõrgem osa on üldine helikujundus: võrreldes fantastilise pildilise maailmaga on see lame, iseloomutu ja korduv.
Muidugi ujusid välja ka mõned koodivead: näiteks tekkis kohe alguses probleem parema jala kingaga (mitte ainult minul) ja kui kord saatsin oma detektiivi teiselt korruselt tänavale, oskas ta kuidagi üle kaardiserva lipsata ja jäigi lõputus vihmasajus mustal taustal liduma, nii et pidin salvestuspunki tagasi võtma. Selliseid apse tuleb ette pea igas arvutimängus ja küll need parandatakse.
«Disco Elysium» on vaieldamatult oma žanris selle aasta ja tegelikult ka eelnenud kümnendi parim rollimäng.
«Disco Elysium», 2019
Stuudio ZA/UM, ilmus 15. oktoobril
Mängitav Windowsi arvutil, ostetav veebilehelt store.steampowered.com/
Hind 39,99 eurot
«Disco Elysiumi» mängib Rein Zobel videomängusaatest «Puhata ja mängida».
Mis on rollimäng? Rollimänguks (RPG) nimetatakse fantaasiamängude žanri, kus osalejad kehastavad mõnd väljamõeldud tegelast. Rollimänge võib mängida laual paberi, pliiatsi ja täringutega (näiteks «Dungeons and Dragons»), kostüümide ja rekvisiitidega näideldes (LARP) või arvutis/telefonis. Viimaseid saab liigitada soolomängudeks («Disco Elysium») ja mitmikmängudeks («World of Warcraft»). Esimesel juhul juhib mängija oma tegelast mängu programmeeritud maailmas, teisel juhul tegutsevad paljud mängijad mänguuniversumis üksteisega koos või üksteise vastu.
Kõiki rollimänge ühendab see, et mängija loob vastavalt mänguuniversumi reeglitele tegelaskuju, kel on teatud mentaalsed ja füüsilised parameetrid, mida mängu kulgedes arendada saab. Neist parameetritest sõltub, kuidas maailm ja seal tegutsevad olendid temasse suhtuvad ning millist taktikat on ülesannete lahendamiseks tarvis kasutada. Lisaks mõjutavad tegelaskuju parameetreid riietus ja talle kuuluvad esemed: näiteks turvis võib muuta vastupidavamaks rünnakutele, kuid aeglustab; võlumüts lisab intellekti, kuid vähendab füüsilist vastupidavust.