Ühest lemmikfilmist, nelikümmend aastat hiljem

«Moskva pisaraid ei usu» peaosalised Vera Alentova (Katja) ja Aleksei Batalov (Goga). Foto: Kaader filmist

Kui minult küsitaks, mis on mu lemmikfilm, jääksin hätta. Filme on ju tohutult palju ja eks ole elatud ka. Siiski on mõned märgilised filmid, mis on mind aidanud paremaks inimeseks saada: «Kevade», «Helisev muusika», «Briljantkäsi». Neist ma ei tüdi ning avastan ikka veel uusi nüansse.

Ilmselt on põhjus selles, et olin nende kolme filmi esmavaatamise ajal õrnas eelteismeliseeas. End üksildasena tundes sain tuge preili Marialt, õpetaja Laurilt ja isegi Liblelt, va napsuvennast lõuapoolikult. Kui päriselus ei leidu mõistvat ärakuulajat, siis on ju hea, et selline inimene leidub filmis. Sama tunnet kogesin raamatuid lugedes.

Võib imestada, kuidas võis «Briljantkäsi» kooliplikale meeldida. Ju aitas see mul «meie elus esinevatest üksikutest puudustest» ja nende varjamisest aru saada. Pealegi oli film pööraselt naljakas, ja naer on ju terviseks.