Margus Püvi – triatloniarmastus läbi kolme kümnendi
/nginx/o/2019/10/25/12685166t1h54ca.jpg)
Koduses spordikalendris on viimaste aastatega tõusnud enimreklaamitud üritusteks IRONMAN sarja triatlonivõistlused Tallinnas ja Otepääl. Võimaluse panna siinsamas Eestis oma võimed proovile maailmatasemel korraldusega pikamaatriatlonis muutsid Margus Püvi arvates kõigi jaoks reaalsuseks paljude inimeste armastus selle ala vastu ja kümmekond aastat tagasi tema kui ühe asutajaliikme poolt ellu kutsutud TriSmile triatloniklubi.
«Just kogukond oli see, mis kriitilisel hetkel omas triatlonispordi arengus määravat tähtsust,» on Püvi veendunud, «kordagi ei saa alahinnata vabatahtlike panustatud aega, niisamuti ala populaarsuse tõusuks vajalike harrastajate arvu kasvu. Kohatu oleks siinkohal rääkida ühe või kahe inimese ainupanusest nende sündmuste Eestisse toomisel.»
Triatloniga sinasõbraks
Tuleval aastal 50. juubelit tähistava Margus Püvi elukäik on lapsepõlvest saati olnud liikumis- ja spordilembene. Poisinaakmannina tegeles ta kõikvõimalike spordialadega kaasa arvatud poksi ja judoga - viimases on Margusel ette näidata isegi Eesti meistrivõistluste medalid. Mingil hetkel huvi kontaktalade vastu taandus ning sõelale jäid maanteerattasport ning 1980ndate keskpaigas Eestis populaarsust koguma hakanud triatlon.
«Olin kuskil 14-15 aastane, lootustandev noor rattasportlane, kui üleliiduline spordiklubi Dünamo korraldas Tartus ühe esimestest triatlonitest. Siis lõigi mulle kiiks pähe, et vot nüüd on triatlon minu uus teema,» meenutab Püvi esimesi kokkupuuteid verinoore kestvusspordialaga. «Suures õhinas otsustasin rattaspordi jätta kus seda ja teist ning keskenduda edaspidi üksnes triatlonile. Minu peatreener, kadunud Rein Pruuli, selle otsuse üle just ülemäära õnnelik ei olnud. Olime ju hooajaks valmistudes kõvasti tööd rabanud, kõik need kevadlaagrid Dušanbes ja Ašhabadis – kõik läksid nüüd rattaspordi mõistes raisku!»
Maratonijooksust ja aafriklastest
Peamine põhjus, miks maanteeratturina häid tulevikuväljavaateid omanud Püvi uude spordialasse armus, peitus triatloni mitmekülgsuses. Lisaks pedaalimisele meeldis Margusele nimelt tohutult joosta, ka ujumine ei tekitanud temas vastumeelsust. Joosta meeldib talle muidugi tänase päevani – kokku on Marguse kontol juba kaugelt üle poolesaja maratoni. Lisaks muidugi mitusada triatloni, nende seas nii pool- kui täispikad distantsid.
Jooksust rääkida meeldib Margusele samuti! Tänavustel Tallinna ja Tartu linnamaratonidel tempomeistri rolli täitnud Püviga vesteldes ei saa me jooksuteemadest lihtsalt üle ega ümber. Laskudes süvitsi analüüsides maailma tippmaratoonarite treeningmetoodikasse ja võistlustulemustesse, teeme ühtlasi panuseid, millal alistub maratonijooksus maagiline kahe tunni piir. «No järgmise aasta Berliini maratonil võiks see juhtuda küll, kui mitte juba varem,» usub Püvi veendumusega hääletoonis. Siis me veel ei tea, et mõni päeva hiljem püstitabki Keenia imejooksja Eliud Kipchoge uuteks rekordnumbriteks 1:59.40. Tõsi küll, seda eraldi showjooksul «jäneste» abiga.
Jutulõng jääb Keenia ja Etioopia jooksjate juurde kauemaks pidama: mis on Musta Mandri jooksjate edu valem? Lisaks teada-tuntud argumentidele toob Püvi siin eraldi välja Aafrika riikide suhteliselt kehva elukvaliteedi. «Kui meil siin kümneaastane laps tuleb koolist koju, vitsutab kõhu head ja paremat täis, siis nemad saavad seal võibolla ainult läätsesuppi. Võibolla on nad selle läätsesupi peal terve päeva, terve nädala, kuu,» arutleb ta mõtlikult, «kogu aeg elavad kerges alakaalus ning maast madalast jooksmisharjumus sinna juurde. Ja kui nüüd talendikamad jooksjad, kes lapsest saati on nendes kehvades tingimustes elanud-treeninud, pääsevad ühtäkki maailmatasemel treeningtingimuste, toitumise ja ettevalmistuse juurde, võib tulemuseks olla plahvatuslik areng.»
Spordi nautimine eesmärke üle tähtsustamata
Triatlonis esindas Püvi korduvalt Eestit poolpikkadel distantsidel ning võistles mõned aastad koguni Prantsusmaa profiklubi eest. «Esimene välisvõistlus oli mul 1988. aastal poolpika triatloni MK-etapp Rootsis, kus osalesin juuniorina ja tulin teiseks. Sain tohutu auhinnaraha osaliseks ja see lõi noore mehe katuse igas mõttes paigast ära. Kui sa tollel ajal teenisid üheainsa võistlusega ikka 4000 Rootsi krooni sulas kätte, siis oli see ulmeline, eesti inimeste mitme aasta palk» muheleb Püvi.
Ta jätkab: «Tegemist oli huvitava perioodiga minu elus. Toonane alaliidu eestvedaja Mart Haruoja hoidis ja poputas mind palju. Olen talle väga tänulik, sest seetõttu avanes võimalus tihti võistelda ning välismaal käia, osaleda ka rahvusvahelistel tiitlivõistlustel, mis tollel ajal oli privileeg omaette.» Vaatamata headele tulemustele tunnistab aga Margus, et temas ei ole kunagi eksisteerinud mingisugust tohutut tahet võidelda medalite eest või muul viisil olla kogu aeg avalikkuse orbiidil. «Pigem oskasin ma hinnata ja nautida protsessi kulgu, eesmärke üle tähtsustamata. Minu jaoks on heas seltskonnas treening väärtuslikum, kui võistlustel saavutatud tulemus,» iseloomustab ta ennast.
Nii polnud Margusel uue aastatuhande alguses vaimselt keeruline profikarjääriga lõpparve teha ning harrastajana edasi toimetada. Eks omajagu sundis tagant ka tervis, mis tippspordist tingitud treeningute ja eluviiside tõttu kippus üha enam lagunema. Harrastajana võttis Püvi ette igasugu hulle tükke, näiteks Paris-Dakar 7600 km rallitrassi läbimine jalgrattaga, eesmärgiga lihtsalt kulgeda ja põnevat teekonda nautida. Eneseületustes kogetud positiivsed emotsioonid tekitasid Marguses siirast tungi pakkuda sarnaseid emotsioone ka teistele inimestele. Selle tungi üheks jätkuks sai aktiivne tegevus Trismile triatloniklubis.
Trismile ajajärk Eesti triatlonis
«TriSmile klubi lõime kümme aastat tagasi. Eestis oli 21CC näol väga tugev triatloniklubi olemas, kuid puudus sportlikku elustiili ja kesvusspordist saadud positiivseid emotsioone edasikandev kogukond,» meenutab Püvi, «Sellest filosoofiast lähtuvalt on ellu kutsutud TriSmile klubi. Eesmärk polnud pakkuda tipptasemel treeningsüsteemi, vaid jagada spordist saadavaid positiivseid emotsioone ning seeläbi omakorda mõjutada inimesi veetma sportlikult, perekeskselt, uusi sõpru ja tuttavaid saades oma vaba aega.»
Vastloodud triatloniklubi teine eesmärk oli senistest kõrgema korraldustasemega võistluste pakkumine. Üks esimesi projekte selles vallas oli Margusele ja Trismile klubile Melliste triatlon, mis kohalike vallaentusiastide eestvedamisel juba aastaid oli Tartumaa spordikalendrit täitnud. Margus meenutab, kuidas ühel hetkel toonane Mäksa vallavanem Margus Pleksner tema poole pöördus ning lootusega üritust uuele tasemele tõsta pakkus võistluse korraldamist meie klubile. «Põhimõtteliselt sai Mellistest üks lävepakk, millest alates me muutsime triatlonivõistluse korraldust,» usub Püvi veendunult.
Klubi jaoks oli ka selge, et ala arenguks on vaja rahvusvahelist võistlust, seda selleks, et harrastajatel ja noortel oleks siinsamas kodukamaral käes siht kuhugi kõrgemale püüelda. Selle eesmärgi nimel asuti usinasti tööle ning paljude jaoks uskumatu sai teoks 2016. aastal, kui esmakordselt peeti Eestis ülemaailmsesse IRONMAN sarja kuuluv poolpikk triatlon Otepääl ning kaks aastat hiljem ka täispikk triatlon Tallinnas. «IRONMAN kaubamärgi toomine Eestisse oli triatloni arengu jaoks märgilise tähendusega ning aeg on näidanud, et see on andud suure tõuke harrastajate arvu kasvule,» räägib Püvi ning avaldab siirast tänu kõigile koostööpartneritele ja vabatahtlikele, kelle panus aitas nende sündmuste rasked ja pingelised käivitusaastad üle elada.
Tänaseks on seis hoopis rõõmsam, kuna 2020. aastaks on Otepääle starti oodata 1300-1400 sportlast. Samad, kui mitte paremad ootused on ka täispika distantsiga IRONMAN Tallinna puhul. «Tuhande osaleja piir on triatloniürituse korraldamise juures mingis mõttes määrav verstapost,» räägib Püvi kogemustele tuginedes, «kui sealt ennast üle upitad, siis hakkab pall juba inertsist veerema ning üritus end ise taastootma.»
«Leian, et oleme koostöös TriSmile klubi liikmete ja triatloni alaliiduga viinud kodused triatlonivõistlused rahvusvahelisele tasemele,» kiidab Püvi inimeste panust triatloniellu ning jätkab: «Ma arvan, et ma ei valeta ega tee kellelegi liiga, kui väidan, et viimase kümne aasta enim arenenud spordiala Eestis on triatlon. Täna on meil loodud süsteemid, vahendid ja know-how ning asjad liiguvad õiges suunas. Üha enam tuleb juurde uusi harrastajaid ja TriSmile´i eeskujul on tekkinud mitmeid teisigi triatloni- ja jalgrattaklubisid. Mul on hea meel, et ellu kutsud asjad ja sündmused on osutunud jätkusuutlikeks. Kõige rohkem on mul aga hea meel, et TriSmile ja triatlon tervikuna on muutnud väga paljude inimeste elustiili, harjumusi ja tutvusringkonda.»
Sära silmis matkaradadel
Paralleelselt Trismile´is toimetatud ajaga on Margus rohkem kui kümmekond aastat kuulunud ka Eesti Triatloni Liidu juhatusse. Olles aastatega harjunud tema järjepideva panuse ja heade ideedega, tuli kõigile ootamatult, kui Margus otsustas möödunud aasta maikuus esitada avalduse alaliidu juhatusest lahkumiseks.
«Teha asja nii kaua, kuni silm särab, on okei. Aga kui silm enam ei sära, siis tuleb paus teha või distantseeruda,» selgitab Püvi oma taandumise tagamaasid. «Eks ma tabasin ennast üha enam mõttelt, et olen Eesti triatloni juures ühel või teisel moel viibinud juba 30 aastat. Ja paratamatult võtavad kõik triatlonisündmustega seonduvad toimetused sinu igapäevaelust väga palju aega. Samas on elus nii palju muid huvitavaid asju ja pealegi, kodus lapsed kasvavad ja kõige olulisem on praegusel ajal nende tegemisi toetada.»
Üheks tegevuseks, mis Marguse silma täna kirglikult särama paneb, on tema enda sõnul reisimine ja matkamine. Mõnus hobi on kestnud juba aastaid ning Margus on matkajuhina viinud läbi lühemaid ja pikemaid rännakuid nii rabas, metsas, vee peal kui mägedes. «Matkates saad sa aru, kui vähe on meil vaja selleks, et saada head emotsiooni,» räägib Püvi, «iga matk on ainulaadne ja inimesed, kes seal osalevad, loovad ise mõnusa keskkonna. Matk on nagu šokolaadikarp - kunagi ei tea, mis maitse seal sees on.»
Matkamise käigus on Margus avastanud enda jaoks maailmas paiku, kuhu ta ikka ja jälle tagasi tahab minna. Inimesed on küsinud minult: «Mäks, sa lähed neljas kord Kilimandžaarole! Mis sind tõmbab sinna?» Ma olen vastanud neile, et saate aru, iga kord kui ma lähen reisile, kasvõi samasse kohta, on see täiesti teistmoodi väljakutse. Aeg on teine, inimesed teised. Sa tuled mitmes kord tagasi, sul on võibolla juba sõbrad-tuttavad siin. On suurim privileeg tulla kusagil maailma punktis sellisesse kohta tagasi, kus sind ära tuntakse ja sulle tere öeldakse,» räägib Püvi.
«Nii matkajuhi, aga ka maratonijooksu tempomeistri rollis oled teejuht selle inimese jaoks tema unistuse ellu viimise teel,» kirjeldab Margus hoogu sattununa, «superhästi oled hakkama saanud siis, kui sinu poolt juhitav grupp kas matka või jooksu käigus üksteisega kokku kasvab. Igaüks annab midagi ja saab vastu, tekib positiivne sünergia - see on see, mis minu jaoks on võitudest tähtsam, see emotsioon on kestvam ja pikas perspektiivis võimsam tunne.»
Elu eesmärk on teekond!
Lõpetuseks tuleb Marguselt küsida, kuskohast leiab ta jõudu ja energiat kõigi oma põnevate toimetustega tegeleda. Margus vastab hea meelega: «Täna annab mulle häid emotsioone, jaksu ja eluenergiat see, kui saan teisi inimesi abistada nende elu eesmärkide ja unistuste täitumisel. Võtame kasvõi maratonijooksu tempomeistri rolli. Kui finišis astub sinu juurde inimene, kallistab sind ja ütleb sulle tänutäheks, et tegi just oma elu parima maratoni - see on fantastiline tunne.»
Margus jätkab: «Piirid on vaid meie peas ja meie endi seatud. Tore on olla hetkedes, kus inimesed oma piire ületavad ja seda sõltumata sellest, kas ajaliselt püstitatakse maailmarekord või rekord oma enese südames. Tähtis on kogetud ja jagatud tunne. Eesmärk ei saa olla asi, sündmus ega saavutus. Eesmärk on teekond! Ega elu eesmärk pole ju surm, vaid ikka täisväärtuslikult elatud elu.»