Rabaresto: kõht täis ja lihased trimmi

Restoran – enamikule kätkeb see sõna endas midagi peent ja uhket. Portselannõud, kristalllühtrid, udupeened road ja joogid, sirgeselgsed tüünelt naeratavad kelnerid. Ja uhked rõivad. Kindlasti mitte kummikud, vihmamantlid ega lontis põlvedega dressipüksid.

«Kuhu sina nüüd siis minema hakkad?» saan ühel sombusel pühapäevahommikul kodus küsimuse osaliseks, kui end uksest välja sätin. «Restorani,» vastan napilt.

Küsija silmad lähevad suureks. «Praegu? Niimoodi?» on küsija hämmeldunud. «Nii jah, inimeses peab kõik ilus olema,» tsiteerin üht eesti filmiklassikasse kuuluvat lauset. Just sedamoodi – vihmajope seljas, paks sall kaela ümber, kummikud jalas – end kodunt minema asutangi.