Hommikul ruttasid aga ema-isa vara ülikooli, neil algasid seal loengud. Megi ema õppis loodust kaitsma ja isa mingit arvutiasjandust. Neil polnud meie rahvustoidu päevast aimugi.
«Mina ei saa täna kooli minna,» teatas ta õnnetult.
«Ma võin ju osa pasteedipalle sulle anda.»
«Ei taha, need on koledad,» raputas Meg pead.
Seisime õnnetute nägudega trepikoja ees. Meg löristas nutta ning mina ei osanud teda kuidagi lohutada. Aga siis tuli üks karvamütsiga mees õue. Ta istus maja ette pingile ja hakkas õlut jooma. Jõi paar lonksu ja jäi meid vahtima.
«Mis sa, plika, nutad juba hommikul,» küsis mees veidi pahaselt.
«Ma unustasin eesti rahvustoidu ära,» selgitas Meg nina löristades.
«Eks see üks kärakas pekki ole, mis muud,» arvas õlut rüüpav tüüp.
«Pekk on tegelikult hoopis tihaste toit,» teadsin mina.
«Mis sa selle rahvustoituga hommikul vara teed?» nõudis mees.
«Me pidime selle kooli kaasa võtma,» ütles Meg.
«Ja sul pole midagi võtta?»
«Ei ole jah!“ Meg hakkas uuesti nutma.
„Ära nüüd ulu!» kamandas mees. «Mul on ka külmkapp tihtipeale nii tühi, et mine või ise sinna sisse elama. Ega siis sellepärast veel nutma ei pea!»
«Mis ma siis teen?» küsis Meg veidi sõjakalt.
«Misasja?» Meg jättis nutmise järele.
/nginx/o/2019/10/31/12701489t1h7b83.jpg)
