ERKI AAVIK: Karjapoiss on kuningas ehk Kui rumal võib olla riik?

Copy
Erki Aavik
Erki Aavik Foto: Erakogu

"Kodanikud ja inimesed on kaotanud taas tükikese usaldust riigi vastu," tõdeb majandus- ja muusikaharidusega saarlane Erki Aavik muinsuskaitseameti otsuse peale jätta kuldkäevõru leidnud detektorist leiutasuta.

Kes ei teaks lugu rumalast karjapoisist, kes igavuse peletamiseks hüüdega "Hunt karjas!" külarahva kohale kutsus, end mõne hetke jagu teiste üle valitsejana tundis, siis seda veel kord proovis ning kes jänni jäi, kui lõpuks hunt päriselt karja kallale kargas ja külarahvas tema hädakisa enam tähele ei pannud. See lugu on levinud paljude rahvaste hulgas, sõltuvalt asukohast ja rahva kommetest murrab hunt vasikaid või lambaid ning samuti varieerub karjapoisi saatus – kas paneb hunt ta loomakeste peale magustoiduks nahka või saadab külarahvas ta lolluse tõttu tekitatud kahju eest karistuseks külast ja kogukonnast minema, olles enamasti eelnevalt ka ihunuhtlusega oma pahameelt leevendanud.

Kes või mis on riik?

Enne kui lolli karjapoisi teemaga edasi minna, esitan tüütuseni korratud vaheküsimuse: kes või mis on riik? Üks levinumaid võimalusi riigi tajumiseks on mõista riiki kui ametnikke ja nende otsuseid. (Jah, otsuseid, sest ametnikelt me ju tegusid ei oota.) Otsus on enamasti valik. Nii oli karjapoisi valik külaelanikke tõsise asjaga narrides kaotada vähemalt usaldus ja vanade kommete kohaselt ka töö ja elupaik. Mida iganes riik ka teeks, ei kaota riik kunagi tööd ega asupaika, nii ei kaota neid üldjuhul ka see, kes valdava osa jaoks riiki kehastab – ametnik. 

Nüüd vaadelgem hetkeks riigi olemust idealistlikust vaatepunktist: riik – see oleme ju meie! Kodanikud, inimesed! Ehk külarahvas. Nagu karjapoisi loos kaotas külarahvas poisikese rumaluse tõttu kõigepealt olulise vara ning siis pidid nad oma aega ja energiat karistuse peale kulutama, uue karja soetama ning sellele uue hoidja leidma. Igal juhul mitmekordne kaotus, lisaks veel tükiks ajaks paha meel.

Kodanikud ja inimesed on kaotanud taas tükikese usaldust riigi vastu. No kindlasti mitte kõik, ikka eelkõige need, kel harjumus iseseisvalt mõelda, üldistusi teha ja mõista, mida üks või teine otsus endaga pikemas plaanis kaasa toob. 

Jutt on niinimetatud sajandi leiust ehk Saaremaalt leitud haruldasest kuldsest ehtetükist ning sellega kaasnevast – nii muudest esemetest kui ka leiule järgnenud asjaajamisest. Riik, st ametnik(ud) otsustas(id) leidjale leiutasu mitte maksta. Põhjused tunduvad olevat asjalikud, sest toetuvad normidele (seadustele ja teistele õigust loovatele aktidele). Tõenäoliselt pole mõtet ametnike viidatud õiguslikule skeemile vastu vaielda, küllap see vormiliselt kõik nii ongi. Aga...

Kaevata pole kuhugi

Millise sõnumi ametnikud sellega avalikkusele ja eelkõige asjast huvitatuile saatsid? Kui tahame – maksame leiutasu, ei taha – ei maksa! Veel kord: formaalsed põhjused on vastava artikli lõpuni lugemise järel tahaplaanile vajunud, valdavalt jääb meelde just selline sõnum. Detektoristid-harrastusarheoloogid said sõnumi, et elukutselistega koostööd teha on kehvem, kasutu-tasutu. Ei aita, et "Eesti on üks väheseid riike maailmas, kus suhted arheoloogide ja hobiotsijate vahel on seadusega reguleeritud ja alates 2011. aastast on hobiotsijate karistamise asemel soodustatud usalduslikku koostööd. Hobiotsijate motiveerimiseks sätestati juba 1925. aasta Eesti muinsuskaitse seaduses leiutasu mõiste.". 

Ei loe ka see, et nii mõnigi asjaarmastaja teeb seda eelkõige ja mõni võib-olla koguni ainult huvist ja armastusest. Inimlikud põhiomadused ei kao kunagi. Kas tõesti oli otsustajate huvi elavdada tulevaste leidude ebaseaduslikku käekäiku?! Kas tõesti ei leidu üldiselt intellektuaalsetele väärtustele orienteeritud muinsuskaitse valdkonnas tarka ja tasakaalukat ülemust, kes pisut suuremat pilti oskaks ette kujutada?

Ja kaevata ei ole ju ka kuhugi ega kellelegi, sest esiteks on kõik ju vormiliselt normiline ning teiseks... jah, teiseks! Kui lugeda teavitusi Tartu abilinnapeade kohtuasja kohta, siis saame teada, et isegi riiklikud süüdistajad ehk prokuratuur ei täida süstemaatiliselt (kui soovite, siis: korduvalt) ei seadust ega kohtuotsust ning mitte midagi sellest ka ei juhtu.

Niisiis – kui loll võib üks rahvas olla, kui ta ikka ja jälle oma vara sellesama karjapoisi hoolde usaldab?

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles