Vladimir Juškin: minevik tungib olevikku

Vladimir Juškin. Foto: Sander Ilvest

Venemaa ja USA on vähemalt sõnade tasemel jõudnud tagasi NSV Liidu ja USA kõige vihasema sõjalise vastasseisu aega pärast Kuuba raketikriisi, kirjutab Balti Venemaa Uurimise Keskuse juht Vladimir Juškin.

Viimasel paaril aastal on tuumasõja puhkemise oht järsult kasvanud, sest nii USA kui ka Venemaa on lahti ütelnud pikka aega kehtinud lepingutest, mis korraldasid kontrolli tuumarelvade üle, hakanud välja töötama uut tüüpi tuumarelvi ning laiendanud tingimusi, mille korral nad võiksid tuumarelva kasutada.

Tänavu 7. veebruaril avaldas Rootsi kaitseuuringute instituut FOI uurimuse, milles analüüsiti kõiki Venemaa sõjaväeõppusi aastail 2009–2017 ja jõuti järeldusele, et Venemaa sõjavägi valmistub pikaajalisteks piirkondlikeks sõdadeks selliste vaenlastega nagu Hiina või NATO.

Tänavu 20. veebruaril Moskvas Föderaalkogu ees esinenud president Vladimir Putin teatas, et vastuseks Ühendriikide oodatavale lahtiütlemisele kesk- ja lühimaarakettide lepingust võtab Venemaa kasutusele raketisüsteemid, mis ei võta sihikule mitte ainuüksi USA ja tema liitlaste relvastust, vaid ka juhtimiskeskused. See Putini teadaanne langes peaaegu viimse kui üksikasjani kokku Juri Andropovi ähvardustega USA-le 1983. aasta novembris, mil Moskvas leiti, et ameeriklased valmistavad õppuse Able Archer sildi all ette ootamatut tuumarünnakut ja on selleks viinud oma tuumajõud kõrgeimasse lahinguvalmidusse.

Nüüdseks oleme vähemalt sõnade tasemel jõudnud tagasi NSV Liidu ja USA kõige vihasema sõjalise vastasseisu aega pärast Kuuba raketikriisi.

Venemaa korraldab regulaarselt õppusi, mille üks osa on harjutada tuumalööke USA territooriumile. Venemaa strateegia ja sõjaline doktriin omistavad erilist tähtsust tuumarelva kasutamise vajalikkusele ja võimalustele. Venemaa püüab kindlustada strateegia elluviimist, kaasajastades nii strateegiliste kui ka operatiiv-taktikaliste rakettide arsenali.