Eesti on väike, Tartu veel väiksem ning linna kunstnike ringkond omakorda veel väiksem, kuid sellest hoolimata on siinne tuntud tänavakunstniku Edward von Lõnguse passijärgne tegelik isik püsinud avalikkuse eest saladuses. Seda, kes peitub tema kunstnikunime taga, teavad siiski piisavalt paljud, nii et hea tahtmise korral oleks ta isik ka välja uuritav. Seda pole aga avalikustatud, mille üle on tänavakunstnik rõõmus. «Mul on hea meel, et ka meedia on mängu kaasa mänginud ja et Eestis pole siiani olnud ühtegi piisavalt madalate standarditega kõmuajakirjanikku, kes ühekordse paljastuse nimel mängu ilu ära rikuks,» ütles Edward von Lõngus.

Edward von Lõngus pole pseudonüüm, vaid väljamõeldud tegelaskuju. «Kuidas kirjeldada väljamõeldud tegelaskuju,» arutles von Lõngus ja vastas sellele tsitaadiga Astrid Lindgreni raamatust «Karlsson katuselt» nii: «Pealegi ütles Karlsson, et tal pole sugugi aega õmblemiseks, ta peab joonistama ühe pildi, ja seda otsekohe. «Sihukest asja peab tegema siis, kui sulle vaim peale tuleb, saad aru, ja see tuli mulle parajasti peale. Plõks – käis korraga, ja oligi vaim peal!» Väikevend ei teadnud üldse, mis asi see vaim on. Ent Karlsson selgitas, et see on teatud haigus, mis käib kallal kõigil maalikunstnikel, nii et neil on tahtmine muudkui maalida, maalida ja aina maalida, selle asemel et tondirüüsid õmmelda.»

Kunstnik jätkas, et motiiv vaimust, kes võtab üle looja keha ning kasutab seda eneseteostuseks, on levinud kõikides kultuurides üle kogu maailma. «Meilgi on inspiratsioonipuuduse väljendamiseks levinud fraas «vaim ei tule peale». Suhe oma vaimuga on iga kunstniku inspiratsiooniallikas,» selgitas von Lõngus. Ta lisas, et füüsiline isik, kes teoseid valmistab, on vaimse olendi tööriist, samamoodi nagu pliiats või paberinuga.

Kommentaarid
Copy