Sulev Mäeltsemees: Berliini müüri langemine Prahast rongiga tulnu silme läbi (3)

Sulev Mäeltsemees
, Tallinna Tehnikaülikooli emeriitprofessor
Copy
Tallinna Tehnikaülikooli emeriitprofessor Sulev Mäeltsemees
Tallinna Tehnikaülikooli emeriitprofessor Sulev Mäeltsemees Foto: Toomas Huik

Tallinna Tehnikaülikooli emeriitprofessor Sulev Mäeltsemees meenutab, kuidas ta sattus õrnemagi aimuta keset Berliini müüri langemise järgset möllu.

30 aastat tagasi, 1989. aasta teisel poolel oli Eestis järgnevat ajalugu kujundanud mitmeid olulisi sündmusi, alates Balti ketist 23. augustil kuni 10. detsembril toimunud kohalike valimisteni, aga rahvusvaheliselt oli kindlasti tähelepanuväärseim Berliini müüri langemine. Saatuse tahtel sain sellest sündmusest ainulaadselt ja meeldejäävalt osa.

Oleme kuulnud-lugenud eestlaste meenutusi, kes olid sel päeval Berliinis ja müüri vahetus läheduses. Järgnev lugu meenutab ühe näite varal, mis toimus väljaspool pealinna, mujal rõõmujoovastuses Saksa DVs.

Vabanemisprotsesside ajaloolise kokkulangevuse taustaks märgin, et sügisel 1989 lõppes kohaliku omavalitsuse seaduse ettevalmistus. See oli esimesi seadusi, mis kirjutati Eestis (ei olnud tõlgitud vene keelest), ja esimene kohaliku omavalitsuse seadus sotsmaades, see tähendab Kesk- ja Ida-Euroopas ning Baltikumis.

Suuremat avalikku huvi pakkuvate seaduseelnõude vastu võtmised Ülemnõukogus toimusid tolleaegse Vabariikliku Poliitharidusmaja (Sakala keskuse) saalis, kuhu kutsuti eelnõu autorid, aga seal said osaleda paljud teisedki huvilised. Internetiülekandeid tol ajal ju ei tuntud ja eriti eelnõu autoreid vajati kohapeale ka ekspertidena.

Eesti NSV Ülemnõukogu XI koosseisu 13. istungjärgul 10. novembril oli päevakorras kohaliku omavalitsuse aluste seaduse eelnõu teine lugemine. Täpselt samasse aega jääb minu kojusõit ühelt rahvusvaheliselt nõupidamiselt Prahas. Soovisin jõuda 10. novembriks Tallinna.

1989. aasta 9. novembril tahtsin lennata Prahast Moskvasse ja sealt edasi koju. Lennuvälja tabas aga peale lõunat tihe udu ning Moskvasse lennata soovinud reisijad (hinnanguliselt umbes 60 inimest) saadeti kella 22 ajal Prahast väljunud rongi peale, et sõita Berliini ja sealt järgmisel hommikul edasi. Pole tähtsusetu rõhutada, et see sõit toimus novembrikuu ööpimeduses.

Ah sa püss! Nüüd tormas saksa tüdruk välja ja hüüdis: «Siin on venelased, siin on venelased!»

Meid paigutati ühte vagunisse, kus olid 3+3 istmetega kupeed. Öösel kella kahe paiku jõudis rong Dresdenisse. Istusin kupees keset vagunit. Seal oli ka üks naine suure kohvriga, kes tahtis ainsana Dresdenis väljuda.

Kuna tema kohver oli vähemalt poolsada kilo raske, otsustasin aidata. Vähimagi aimuta, mis oli eelmisel õhtul juhtunud tolleaegses Saksa DVs.

Jõudsin üliraske kohvriga vaguni uksele ja nägin pilgeni täis perroonil eelkõige teismelisi noori. Jätsin daami koos kohvriga vaguni uksele ja tormasin tagasi kupeesse, sest teisest uksest valgus juba sakslasi peale.

Sain oma kohale istuda. Kuna meie kupees oli üks iste tühjaks jäänud, tuli selgelt lapseootel tütarlaps sinna istuma.

Esialgu oli kupees vaikne, sest Prahast peale tulnud tukkusid. Võibolla paari tunni pärast, kusagil nelja paiku, kui väljas oli jätkuvalt pilkane pimedus, küsis üks vanem mees meie kupees, mis kell on ja millal me Berliini jõuame. Tegi seda muidugi vene keeles.

Ah sa püss! Nüüd tormas saksa tüdruk välja ja hüüdis: «Siin on venelased, siin on venelased!» Selle peale järgnesid koridoris kümmekond minutit noorte hüüded: «Russen! Russen!»

Rong pidi minu teada hommikul kella 7 paiku jõudma Schönefeldi lennujaama. Paar tundi enne seda haarasin oma kohvri sülle ja hakkasin koridoris jalgu libistades aeglaselt nihkuma ukse poole. Kohvri küljes uudistati silti «Chechoslovensko Airlines». Saatsin saksa keeles vabandusi ette ja taha.

10. novembri varahommikul Schönefeldi jaamas nägin, mis toimub tänavatel. Kõik sõidurajad olid täis autosid, aga üksnes Lääne-Berliini suunas. Teises suunas ega ristuvalt sõita ei saanudki.

Mitte vähem meeldejääv polnud see, et nägin, kuidas kõik ülejäänud reisikaaslased vaatasid vaguni akendest nõutult välja. Püüdsin neid käeviibetega välja kutsuda, aga järgnesid üksnes õlakehitused. Arvasin, et keele pärast ei juletud kupeedest väljuda.

Läksin lennujamas Aerofloti leti juurde. Seal juba teati meie tulekust ja küsiti: «Kus teised on?» Ütlesin, et ei saanud vagunist välja. Selle peale järgnesid vandesõnad ja hüüatus, et nad ei saa ju Hauptbahnhofist lennuväljale.

Pilt, mida tänaval olin näinud, ainult kinnitas seda.

Kommentaarid (3)
Copy
Tagasi üles