Sillamäe muuseumi seinu ehivad vanad vaibad

Aleksandr Popolitov avab muuseumi fondi kuuluvaid vanu vaipu tutvustades külastajatele terve suure ja põneva kultuurikihi. Foto: Peeter Lilleväli / Põhjarannik

Sillamäe muuseumi näitusesaalis saab detsembri keskpaigani tutvuda 1940.−1950. aastatest pärit vaipade näitusega.

Sillamäe muuseumi peavarahoidja Aleksandr Popolitov on neid gabariitseid eksponaate kogunud mitu aastakümmet. Mees ütleb, et näitust kavandades ja ette valmistama hakates imestas ta isegi, kui palju vaipu neil selle ajaga kogunenud on. 

"Sõjaeelses NSV Liidus olid vaibad luksus, mida võisid endale lubada vaid jõukad pered," märgib ta. "Vaip maksis toona rohkem, kui oli keskmine palk − no kas võis siis seda mööda kõndida!? Seepärast kaunistati nendega pikka aega vaid seinu. Vaibad hakkasid aktiivsemalt levima 1960. aastatel ning osaliselt oli see seotud massilise kolimisega uutesse "hruštšovkadesse". Heliisolatsioon jättis nendes majades pehmelt öeldes paremat soovida ning seepärast olid vaibad seintel mingil määral ka müratõke."

Kui "seinavaipade ajastu" läbi sai, hakkasid inimesed vaipu ära loopima, Popolitov aga korjas need üles: küll suvilatest, küll mõnikord ka prügikastide juurest. Nüüdseks on neist enamikust saanud rariteedid ning neid tuleb lausa tikutulega taga otsida.

Popolitov rõhutas, et seda väljapanekut ette valmistades mõistis ta, et tegemist pole mitte pelgalt vanade vaipadega: tegelikult on see suur ja põnev kultuurikiht, sest käsitööna valminud vaipadel kujutati sageli kuulsate maalikunstnike töid, Puškini muinasjuttude süžeesid jms. "Ka mina ise nägin Vasnetsovi "Vägilasi" esimest korda Narva vaksali seinal," meenutab ta.

Üle galerii läve astudes külalised lausa ahhetavad: vanad vaibad panevad neist paljusid meenutama oma lapsepõlve- või noorusaega, tundma hinges soojust ning jagama oma emotsioone ka muuseumi töötajatega või panema neid kirja külalisraamatusse.

Originaalsed ja populaarsed

Ekspositsioonis on 12 vaipa. Neist kõige originaalsem on tikitud kalavõrgule, üks teine aga meenutab trafarettide abil kirjuks maalitud lina. Plüüsist vaipu peeti omal ajal kõige kallimaks. Siin on ka idamaiste motiividega vaipu − ilmselt kuskilt kaugelt toodud. Siirast hämmingut tekitab vaibaks tikitud Isaak Brodsky maal "Lenin Smolnõis".

"Kuidas küll pidi inimestele ajupesu tegema, et nad sääraseid süžeesid vaipadele tegema hakkaksid," naerab Popolitov. "Parem siis juba Šiškinit kopeerida..."

Kõige populaarsemaks kujundiks vaipadel olid tol ajal hirved. Foto: Peeter Lilleväli / Põhjarannik

Kõige populaarsemaks kujundiks tol ajal olid hirved: metsas vett joomas, metsavahimajakese juures tammumas jne.

"Ei tea, miks, kuid selliseid hirvi võis väga sageli näha," räägib Popolitov. "Ent "liidripositsioonil" olid luiged tiigil − tõeline tolle aja kitš. Kus neid ka ei kujutatud, kõige sagedamini aga vahariidel ja vaipadel. Meil kahjuks sellist vaipa ei ole − näinud olen neid palju, kuid olen neist lihtsalt mööda kõndinud ning kahetsen seda nüüd siiralt. Ei teadnud, et muuseumis tööle hakkan... Ehk on kellelgi säärane eksemplar pööningule vedelema jäänud?"

Muuseumi töötajad on valmis oma unikaalset vaipade kogu täiendama, kuid kõike järjest nad sinna muidugi ei võta. Kõige rohkem pakub neile huvi 1940.−1950. aastate käsitöö. "Alates 1960. aastatest hakati vaipu tegema masinmeetodil ning ajapikku "kolisid" need seintelt põrandale ega ole enam ammu mingid luksusesemed," märkis Popolitov.  

Vaipade ajalooga saab Sillamäe muuseumis tutvuda detsembri keskpaigani.