Möödus järjekordne Brexiti-tähtaeg, aga mida ei tulnud, oli Brexit. See tähendab, et pika ja valuliku Brexitiprotsessiga pole jõutud isegi poole peale. 

Kui tavainimene ei pruugi EList lahkumise järgsel päeval midagi teistsugust märgata, siis ühel või teisel moel annab Brexit brittidele valusa kõrvakiilu hetkel, mil piinarikkad kaubandusläbirääkimised ja pehmemaks maandumiseks mõeldud üleminekuperiood on lõppenud. Brexiti minevikku, olevikku ja tulevikku selgitas mõttekoja Centre for European Reform välispoliitika direktor Ian Bond.

Kus läksid Ühendkuningriigi ja Euroopa Liidu suhted nii rappa, et lõpplahenduseks oli Brexit?

Ühendkuningriik ei liitunud Euroopa Majandusühendusega kohe alguses ja oli selle suhtes küllaltki skeptiline. 1960. aastate alguses saadi oma veast aru, püüti kahel korral liituda, aga mõlemal korral pani Prantsusmaa veto. Lõpuks liituti 1973. aastal.

Toona olid konservatiivid liitumise suhtes väga entusiastlikud, aga leiboristide seas olid eriarvamused. Leiboristid nägid ELi mingi kapitalistliku vandenõuna.

Esimese 20 aasta jooksul, mil me liige olime, liikuski EL kapitalistlikus suunas. Margaret Thatcher oli ELi nelja põhivabaduse suur toetaja, mõne arvates lausa üks autoreid. Ta nägi, et kui tahta Euroopa vabakaubandusest maksimaalset kasu, on vaja, et Euroopa Komisjon töötaks neutraalse vahemehena. See oli edukas.

Kommentaarid (2)
Copy