Hirmpikad järjekorrad ja õnnest joobunud rahvas ehk kuidas möödus ajalooline öö Helsingis (2)

Karl-Johannes Kõiv
Copy
Nagu traditsiooniks kujunenud, siis ka sel korral vallutati Kauppatoril asuva monumendi tipp.
Nagu traditsiooniks kujunenud, siis ka sel korral vallutati Kauppatoril asuva monumendi tipp. Foto: MIKKO STIG/AFP

Pärast Soome 3:0 võitu Liechtensteini üle oli selge, et täna öösel ei maga Helsingis mitte ükski hing. Öökullid (jalgpallikoondise hüüdnimi) olid tõusnud legendide sekka ning see vääris asjakohast tähistamist.

Möllule anti avapauk staadionil

Lõpuvile kõlades tormasid hullunud Soome poolehoidjad väljakule, et olla sekundikski lähemal enda kangelastele, kes täitsid 81 aastat kestnud unistuse. Kohalik jalgpalliliit andis küll enne mängu teada, et Telia 5G Arenale tuuakse topeltkogus turvamehi, kes aitavad vältida sellist stsenaariumit, kuid rahvavõimu vastu ei saa. Rõõm oli siiras ja sellest said aru ka mängijad, kes fännide eest põgenemise asemel asusid hoopis koos nendega juubeldama.

Pohmelli möödudes hakatakse ootama karistust, mis pealtvaatajate teguviisiga kaasneb. Kui klubivutis on selline käitumine veel enam-vähem okei (eeldusel, et platsile tormanud inimesed ei tee pahandust, vaid keskenduvad tähistamisele), siis koondise tasandil karistatakse meeskondi üpriski karmikäeliselt. Öökulle võib ees oodata kuni 100 000 eurone rahatrahv ja järgmise kodumängu pidamine tühjade tribüünide ees. «Mis nad ikka meile teha saavad, see on ju midagi uskumatut, mis täna juhtus,» sõnas naisterahvas, kes oli koos sõbrannadega samuti kunstmuruplatsile tulnud. 

Riided seljast ja linna!

Juba staadionil võis kohata selli, kes oli «riietunud» aadamaülikonda. Ainus asi, mis tema privaatseid piirkondi varjas, oli väike Soome lipuke. Tegin järelduse, et triumfile järgnenud õhkkond muutus lihtsalt nii tuliseks, et mees otsustas ennast ekstravagantsel kombel jahutada. Mis seal ikka, oleme kõik jumala lapsed!

Tuhanded Helsingi elanikud (ja ka kaugemalt tulijad) liikusid ühtse massina kesklinna Kauppatori platsile, mis on saanud traditsiooniliseks kohaks, kus tähistatakse suuri spordisaavutusi. Näiteks kevadel olid nii mõnedki soomlased samas kohas, et tervitada MM-tiitli võitnud hokikoondise superstaare. «Kurat, kaks sellist pidu ühe aasta jooksul on liiast,» tunnistas švipsis olev piduline. 

Kamppi kaubanduskeskuse juures sai näha halekoomilist vaatepilti, kus kolm neiut üritasid mahtuda ühe elektritõuksi selga. Tundus, et erinevalt soomlastest oli tõukeratastel halb päev, sest terves linnapildis võis kohata neid kummuli lükatuna või mõnes muus ebaloomulikus asendis. Bolti looja Markus Villig, kes teatavasti pakub enda firmaga samuti nende ülipopulaarsete liiklusvahendite renti, oleks taolist asja nähes sattunud sügavasse ahastusse.

Järjekorrad pikemad kui Suur Hiina müür

Loomulikult ei piirdunud pidupäev vaid ühes kohas lällamisega, pärast mõningast koosviibimist läksid hiiglaslikud inimrühmad ööklubidesse, mille peauste juurde moodustusid 30-40 meetrised järjekorrad. Meelelahutuskoha leidmiseks ei olnud Google Mapsi vaja kasutadagi, selle leidsid puhtalt inimmasside ning nende võimsa ühehäälse laulu järgi ülesse. Hõisati «hyvä Suomi» ja esitati rahvushümni, kahtlemata oli tegemist maailma kõige uhkema rahvusega.

Helsingi linnateater rahvuslipu värvides.
Helsingi linnateater rahvuslipu värvides. Foto: Postimees Sport

Mitmel pool Helsingis olid hooned valgustatud kodumaa rahvusvärvidesse. Jääkülmas, kuid tähistaevases öös mõjusid sinivalgesse rüüsse mässitud majad puudutavalt. Lõputu trill-tralli kõrvalt avaldus siiski ka negatiivseid külgi, sest tänavad nägid välja nagu prügimäed ning paljud mehed kergendasid keha sinna, kus jumal parajasti juhatas. Sõgedaks joomine käis asja juurde, aga sellest hoolimata ei olnud keegi agressiivne või vastik, visati patsu ja kallistati – kõik olid vennad ja õed.

Fännide risustatud maa.
Fännide risustatud maa. Foto: Postimees Sport

Kuulsa toomkiriku lähistel kohtusin sõprusgrupiga, mille kõige kaugem liige oli kohale tulnud Hispaaniast. «Sellistel hetkedel pead olema omadega, pikk ootamine tasus ära ja preemia on sellele vastav,» rääkis 17-aastaselt Soomest lahkunud Jorma.

Päeval sadamasse kõndides võis näha elumehi, kelle jaoks sai pidu alles kell 12 läbi. Täpselt nagu James Bondil oli luba tappa, on soomlastel õigus tähistada nädalavahetust nii kuis hing ihaldab. Ei mitä muuta, elagu Soome jalgpallikoondis!

Kommentaarid (2)
Copy
Tagasi üles