Neljapäev puurib kulgemise juuretasandini, et avastada selles tukslevat elu
21. november 2019, 09:04
Pärast PÖFFiga veedetud neljapäeva võib julgelt võtta välja oma trennipäeviku ning märkida ära, et sedapuhku sai hoopiski süda jõutreeningu tasemel liigutatud ja kasvatatud, sest tänane valimik kaevab emotsiooni välja ka kõige kivisematest eksemplaridest.
Kogu neljapäevase PÖFFi programmi leiad siit.
Taani režissööri Frelle Peterseni film on justkui Eestis loodud. Seda nii oma dramaturgiliselt stoilises laadis kui ka teemakäsitluses, mis võtab ette ääremaastumise ilu ja valu. Läbi 27-aastase naise Krisi räägitud lugu analüüsib lojaalsust, oma juurtele truuks jäämist ning sisemas pakitsevaid salasoove. Krisi üheskoos oma onuga elatud aastate rahu pööravad pea peale tunded loomaarstist Johannese vastu, mis tõukavad juba keskeale lähenevat naist avastama oma feminiinsust.
Kas see miski on ikka veel kadunud ka siis, kui seda enam ei otsita? Kodutut Danieli enam ühiskonnas justkui ei eksisteerigi, kuid tema koera jaoks on mees kogu maailm. Seda seni, kuni kahe saatusekaaslase teed läbi kaose lahku löövad. Ainsaks hoolivaks toeks jääb Londoni tänavatel elava Danielile poisike, kes kodu otsimise asemel on sealt pagenud. Emotsioone üle pea kaela viskav raske film paneb pärast põhjalikku raputamist hindama kõike seda, mida elus iseenesest mõistetavana võtame.
Kuidas hoolitseda inimese eest, kes on käitunud hoolimatult sinu suhtes? Küsimus, millele otsib keskealine Jasna vastust, kui on sunnitud pöörduma tagasi oma kodulinna. Seal vajab teda ema, kes põeb ravimatut vähki ning ei saa enam isepäi endaga hakkama. Aastad ja distants ei ole aga suutnud juhtunut olematuks teha. Lugu andestusest, mida ei saa eneses leida. Andestusest, milleni tuleb ühiselt jõuda.
Kustumatu elamus neile, keda mannavahu asemel võluvad filmikunstis Ingmar Bergmani ja Lars von Trieri tööd. Kummastavalt enigmaatiline visuaalne režii pakub tõeliselt tugeva thriller’i ja fantaasiafilmi seguna mõtteainest reaalsuse ja kujutelmade piiride üle, mida psühhiaatriakliinikus viibiv Jenny enam oma psühhoosi tõttu eristada ei suuda. Filmi teeb oluliseks ja märkimisväärseks mitte ainult selle väga kõrge kunstiline tase, vaid ka tõsiasi, et filmi režissöör Marie Grahtø on ise nooruses psühhoosi pidanud läbi elama ning avab nüüd selle painajaliku maailma suuresti läbi isikliku kogemuse.
Maailma esilinastus
“Tukkuv linn” on silmapaistvalt originaalne veretarretaja. Meelepärane elamus neile, kes ei pelga, kui film neid tunnikeseks kinopingile naelutab ja vastukarva süžeega rabab. Erakordselt tugeva visuaalse keelega põnevusfilm Vietnami filmikunsti lipulaevalt haarab vaataja peadpööritavasse märulisse, kus seisavad vastamisi introverdist kanatapjana töötav Tao ning kolm võigast gangsterit. Nende vahel kütab üles tundeid ning heitlust elu ja surma peale nooruke prostituut.
)