Vikerkaar loeb. Sada surma ja sünnitust

Märt Väljataga
, Vikerkaare peatoimetaja
Copy
Anna Świrszczyńska 1965. aastal.
Anna Świrszczyńska 1965. aastal. Foto: Andrzej Szypowski/east News

Anna Świrszczyńska (1909–1984) oli arbujate, Betti Alveri ja Kersti Merilaasi kaasaegne. Ta sündis edutu kunstniku tütrena Varssavis, jäi Esimese maailmasõja aegses viletsuses napilt ellu, avaldas enne Teist maailmasõda tunnustust pälvinud kirjanduspalu (kunstiainelisi proosaluuletusi), osales 1944. aasta Varssavi ülestõusus medõena ja oli määratud mahalaskmisele, pärast sõda elas Krakówis kirjanike majas, oli 1953–1968 abielus endast neliteist aastat noorema näitleja Jan Adamskiga, kasvatas tütart, hooldas oma vanemaid, kirjutas hulga näidendeid, lasteraamatuid ja tegi igasugust muud kirjatööd (enda sõnul „haltuurat“), püsides poola kirjanduselu serva peal.

Kuni alles kuuekümnendates eluaastates leidis ta päris omaenda isikupärase luuletajahääle. Seni enese ja oma kaasaegsete isiklikku kogemust alla surunud kirjanik avanes ühtäkki luuleraamatutes „Tuul“ (1970), „Olen naine“ („Jestem baba“, 1972 – seda võib vist tõlkida ka „Olen vanamutt“?), „Ma ehitasin barrikaadi“ (1974), „Õnnelik kui koera saba“ (1978) jt. Anna Świrszczyńska luule väärtustamisele aitas palju kaasa Czesław Miłosz, kes üle pika aja 1981. aastal kodumaad külastades kohtus uuesti juba sõjaajast tuttava poetessiga. Miłosz tutvustas, tõlkis ning avaldas tema luulet Ameerika ajakirjades ja antoloogiates suupärasema nime Anna Swir all. Kuid rahvusvaheline tuntus saabus alles postuumselt. Nüüd saab tänu Hendrik Lindepuule lugeda ka eesti keeles läbilõiget Świrszczyńska luulest.

Tegu on äratuntavalt sõjajärgse poola luulega. Sarnasused Lindepuu tõlgitud Anna Świrszczyńska nooremate kaasaegsetega, nagu Tadeusz Różewicz, Wisława Szymborska ja Zbigniew Herbert, on ilmsed: samasugune lakooniline, ornamentidest puhastatud stiil, luuletused kui novellikonspektid, kondikavale taandatud jutustused, iroonia, teemaks ihu ja hinge suhted, elementaarse „palja elu“ väärtustamine, keha kannatused, mõnevõrra ka rõõmud. Kui mõne Świrszczyńska luuletuse omaette võiks omistada ka Różewiczile (kellega Świrszczyńskal olid lähedased suhted) või Szymborskale, siis suuremal hulgal, tsüklikaupa lugedes tulevad esile just Świrszczyńskale äravahetamatult omased jooned.

Eestikeelne kogumik koosneb kolmest terviklikust osast. Esimene ja kõige mahukam, mille järgi raamat oma pealkirja on saanud, räägib Varssavi ülestõusust 1944. aasta augustis-septembris. Need sadakond luuletust kirjeldavad sadakonda suremisvõimalust tolles kaks kuud väldanud põrgus ja genotsiidis: õhupommid, kuulid, tulekahjud, lämbumine, nälg, haigused. Vaatepunkte, millest sündmusi nähakse, on palju, peamine neist siiski autori alter ego, halastajaõe oma.

Kirjeldatud surmade taga olid muidugi Saksa sõdurid. Kuigi nad mõnes luuletuses figureerivad ka inimkujuliste tegelastena, jäävad nad enamasti taustale, anonüümseks loodusjõuks. Świrszczyńska tähelepanu on ülestõusnutel ja ülestõusu ohvritel. Ka moraalsed valikud jäävad kannatajate poolele – mis järele mõeldes tundub ekstra julma ajalooirooniana.

Poolakad ise ja nendele kaasatundjad on sõjajärgsel ajal vaielnud end peaaegu sõlme ülestõusu vajalikkuse, läbimõelduse, kangelaslikkuse ja ohvrite, pagulaste vastutuse ja liitlaste rolli üle, teinud endale etteheiteid ja süüdistusi, otsinud õigustusi, loomulikult ka mälestanud ja ülistanud sangareid. Neis vaidlustes on rängalt riidugi mindud – väidetavasti läksid kaks geeniust, Zbigniew Herbert ja Czesław Miłosz Californias pöördumatult tülli just Varssavi ülestõusu meenutades. Seevastu vastasjõud, tõelised tapjad ehk sakslased, on laiemas teadvuses jäänud justkui näota tulnukarmeeks.

Świrszczyńska luuletused Varssavi ülestõusust said oma kuju alles veerand sajandit pärast nendes kirjeldatud sündmusi. Räägitagu palju tahes autori surmast, „tekstuaalsusest“ või biograafilise lugemisviisi õigustamatusest, süvendab teadmine, et luuletused põhinevad autori isiklikul kogemusel, nende mõjujõudu. Kas me võtaksime neid samamoodi südamesse, kui peaksime neid näiteks hoopis mõne nüüdisameeriklase loominguks? Kuigi mõni üksik pala, nagu „Poeg unustas ema“, mis räägib söekottidel janusse surnud emast, kelle hüüdeid püssi puhastamisele keskendunud poeg ei kuule, kisub pateetiliseks kätte, on üldiselt Świrszczyńska luuletuste tugevuseks nende ebaideoloogiline ja loosungivaba vaatenurk.

Ülestõusnute motiive küll mainitakse, aga luuletaja pilk jääb halastajaõe omaks. See keskendub elavatele ja kannatavatele kehadele – pealkirjas mainitud barrikaadidki kerkivad peamiselt surnukehadest. Kannatavate kehade kõrval on luuletustes juttu ka lähedastest inimsuhetest, eriti ema ja laste vahelistest. Meeste maailm, ideoloogia, kõrged aated, patriotism – see kõik jääb küll enesestmõistetavaks, aga kaugemaks tagapõhjaks.

Raamatu teine tsükkel sisaldab tihedaid ja võimsaid feministlikke pilte naiste, peamiselt maanaiste saatusest, rõhuga sünnitamisel ja koduvägivallal. Näiteks „Perekond“: „Mees läheb naise poole / rusikad püsti. // Pühib kui kärbsed pükstelt / kaks väikest kätt, / mis üritasid teda kinni hoida.“ Tsükkel lõpeb lakoonilise epitaafiga: „Sündinud musta tähe all / sünnitasime / maailma.“ Raamatu kolmas osa koosneb postuumselt ilmunud südamlikust tagasivaatelisest sarjast, mis räägib luuletaja isast ja emast.

„Ma ehitasin barrikaadi“ on võimas ja liigutav raamat. See annab ülevaate ühe originaalse luuleande maailmast. Aga päris panoraamne see ülevaade ka pole. Hendrik Lindepuu mainib raamatu eessõnas diskreetselt Anna Świrszczyńska raamatu „Olen naine“ teist osa, kolme erootilist poeemi, öeldes, et need jäägu „ootama tõlkijat, kellele see teema on lähedasem“. Tõepoolest, ühegi tõlkija sisseelamisvõime, valdkond, kus end koduselt tuntakse, ei saa olla piiritu, kuigi oleks absurdne eeldada, nagu suudaksid naiste värsse tõlkida ainult naised või vastupidi.

Lõppude lõpuks oli ju Anna Świrszczyńska tähtsaim tutvustaja-tõlkija laiemale maailmale just nimelt Czesław Miłosz. Ja üks asi, mis Miłoszit paelus, oli nimelt Świrszczyńska erootiline hilisõitseng. (Muide, käesoleval aastal publitseeriti Poolas Świrszczyńska intiimpäevik „Ikka veel armastan“, mis on taas äratanud huvi luuletaja ebakonventsionaalse, oma ajast ette rutanud isiku vastu.)

Miłosz kirjutas, võib-olla liialdades, et Anna Świrszczyńska luule põhiteema on ihu või keha – „ihu armastusekstaasis, ihu valus ja hirmus, üksindust pelgav ihu, lokkav, pagev, laisk; sünnitava naise ihu, puhkav, norskav, hommikuvõimlemist tegev, aja voolamist ja aega ühele hetkele taandav ihu“. Eessõnas ühele Świrszczyńska raamatuist tsiteerib Miłosz luuletaja arutlust oma lähtekoha üle: „Kuidas kirjutada luuletusi? Vastuseid sellele on sama palju nagu kirjutajaid. Aga mina isiklikult arvan, et miski ei asenda inspiratsiooni psühhosomaatilist fenomeni. See annab luuletusele justkui bioloogilise eksistentsiõiguse. Luuletajast saab siis antenn, mis püüab maailma hääli, meedium, mis väljendab tema enda alateadvust ja kollektiivset alateadvust. Hetkeks valdab ta siis rikkust, mis tavaliselt kättesaamatu, ja kaotab selle, kui see hetk saab mööda.“

Tõsi, see „psühhosomaatiline“, bioloogiline aspekt on eestikeelseski kogus aimatav, aga kaudsemalt. See tõuseb esile sõjatsükli kehalisuses (luuletustes nagu „Ma tassisin siibreid“, „Mädanes elusalt“ jt), ränkadest naiskogemustest kõnelevas teises tsüklis või isa ihu lõhna kaduvusest kõnelevas luuletuses „Pesen särki“. Aga need Świrszczyńska luuletused, milles pöördutakse mõne kehaosa (kõht, reis) poole või mis jätkavad baroki poeetikast tuntud ihu ja hinge dialoogi, ootavad alles eesti lugeja avastamist.

Neis ilmneb intellektuaalsuse ja meelelisuse eriskummaline ühendus – stiil jääb jahedaks, arutlevaks, pisut irooniliseks (umbes nagu Szymborskal), teemad seevastu on kehalised, lihalikud, ekstaatilisedki. Kuna meiegi kultuur on Świrszczyńska teedrajavale ebakonventsionaalsusele järele jõudmas ning Świrszczyńska poeetika on ise nii napp ja elementaarne, siis võib-olla leiab see osa tema loomingust veel avastamist uute võimalike (nais)tõlkijate poolt.

Anna Świrszczyńska „Ma ehitasin barrikaadi“ on sel aastal eesti keeles ilmunud luuleraamatutest üks meeldejäävamaid. See avab mitu ust ühte erakordsesse luulemaailma – ja jätab ühe ukse veel teistelegi avada.

Anna Świrszczyńska

„Ma ehitasin barrikaadi. Valik luulet“

Tõlkinud Hendrik Lindepuu

Hendrik Lindepuu Kirjastus, 2019

187 lk

Anna Świrszczyńska, "Ma ehitasin barrikaadi: Valik luulet".
Anna Świrszczyńska, "Ma ehitasin barrikaadi: Valik luulet". Foto: Raamat
Kommentaarid
Copy
Tagasi üles