Debüütifilmide programm hõõgub põletavatest küsimustest, palavikuliselt lõõmavatest tunnetest ning särisevast närvikõdist
/nginx/o/2016/11/03/6033625t1h1027.jpg)
22. november 2019, 09:04
/nginx/o/2019/11/22/12757043t1hd2be.jpg)
Tänavused võistlusprogrammi tihedale sõelale jäänud debütandid pakuvad lugusid igast ilmakaarest ning laiahaardelisest emotsioonide spektrist, mis on kompromissitu pühendumusega täispika filmi formaati põimitud.
Nende loomingulised käekirjad ja mustrid erinevad nii tehnikas kui eesmärgis. On lugusid, kus harutatakse lahti mälu lootusetult puntrasse kuhjunud sõlmi. Sekka leidub tükke, mis paikavad katkiste inimsuhete aastatega üha suuremaks hargnevaid auke. Puudust ei tule ka vimkaga maailmaparandajatest, kes pakuvad inspiratsiooni ja mõtteainet, luues ootamatuid seoseid ning seeläbi midagi täiesti uut elu räbalaimatest olukordadest.
Päris üheselt piiritletud žanrite šablooni ei paigutu neist ükski. Siiski tuleb esile mustreid, mille abil viitasid õige filmelamuseni luua. Siin nad nüüd on — kõik kibelevas ootusärevuses 18 debüüti valmis oma esilinastuseks.
Pikantsed naljaterad
Jahagiri sünnipäeva tähistamiseks korraldatud üllatuspeole tulevad kokku kõik naise endised ja praegused sõbrad ning lisaks ka üks kutsumata külaline – surm, mis naise ravimatu haiguse kujul uksele ning kõigi südametunnistustele koputab. “Tantsi minuga” tiirutab mänglevalt kelmikate piruettidena elu alguse ja lõpu ning kõige selle ümber, mis loovad väärtused selle kestvuses.
Kuldses eas Silvia ja Mario elavad igati soliidset elu Montevideo linnas hetkeni, mil seda raputavad kaks sündmust – pensionipõlv ühes koera surmaga, mis käivitavad paraja märuli hullumeelsuse ja paranoia piirimail. Kuidas saab olla ühe koera surmas midagi naljakat? Ei olegi. Küll aga täidavad ninasõõrmed naerutava muhelemisega filmi hästi kirjutatud karakterid ning jampslik situatsioonikoomika.
“Võidab see, kellel on kõige vähem aega.” Umbes nii võiks kõlada kaasaja moto, mil inimese väärtus on justkui pöördvõrdelises seoses tema vaba ajaga. Julie ja Agnes, kaks pealtnäha kõige vaguramat naist, otsustavad aga eirata sellise elukorralduse reegleid ja teha edaspidi absoluutselt mitte midagi. Lihtsalt, et näha ära, mis siis juhtub. Film, mis puurib ja uurib väga omanäoliselt ühiskonna ootuste järgi elamise malle.
Tundeilma riisujad
Kuidas hoolitseda inimese eest, kes on käitunud hoolimatult sinu suhtes? Küsimus, millele otsib keskealine Jasna vastust, kui on sunnitud pöörduma tagasi oma kodulinna. Seal vajab teda ema, kes põeb ravimatut vähki ning ei saa enam isepäi endaga hakkama. Aastad ja distants ei ole aga suutnud juhtunut olematuks teha. Lugu andestusest, mida ei saa eneses leida. Andestusest, milleni tuleb ühiselt jõuda.
Finky taskud on Šotimaale saabudes täidetud suurte unistuste ning ülemuselt varastatud rahapatakatega. Elul on aga teised plaanid, mis naelutavad mehe ratastooli ja omakorda groteskist elavasse tsirkusetruppi pilkamise ning piinamise sihtmärgiks. “Finky” on pööraselt intensiivne nii dramaturgiliselt kui ka oma visuaalses keeles. Lähim analoogia siinkohal näib olevat painajalik unenägu, mis liigutab kummastavalt omanäoliste tundekanalite kaudu.
Närvide pinguldajad
Robile on oma isa ootustele vastamine justkui iseenda varju tagaajamine. Vargused toovad aga palju efektiivsemalt raha sisse ja pakuvad lõunasöögiks adrenaliini, mis lisab veidigi värvi trööstitule sadamalinna elule. Pealegi on põgenemine üks asi, mida Rob oskab – ta on terve elu pagenud teda ümbritseva reaalsuse eest. Väga tugev näide briti krimidraamast, mis paneb pinevusest hinge kinni hoidmisega tegema tubli mitu kopsuharjutust.
Traagiline liiklusõnnetus paiskab laastava granaadina kildudeks kõigi asjaosaliste elu. Film viskub aga kaotusvalu leevendamise asemel otse sündmuste keerisesse, mis on sel hetkel täidetud mõistust halvava šokiga. Raske avarii neelab enesesse kõik ümbritsevad linnaelanikud — joodikust politseinikuni ning valijatest poliitikuteni. “Supernoova” on viimase pingevindini timmitud katastroof, mis raputab põhjalikult oma realistlikkusega.
Detektiivifilm, kus töötu Shem võtab ohjad enda kätte ning asub uurima kultuuriaarde kadumist. Kuigi Shemil puudub ametimärk, on tal tugev vaist, mis juhib meest läbi äraspidise teekonna mööda poliitiliselt, kultuuriliselt ja emotsionaalselt laetud väljade. Film manööverdab oskuslikult läbi realismi ja kujutelmade ning püsib seejuures vankumatult oma žanri piirides, mis vaatajat vastuste otsimisel kaasa kisuvad.
Ajaloo hammasrattad
Traagilise 1941. aasta juunikuu sündmuste keerises tapab filmi peategelane Andrius massmõrva käigus oma juudist naabrimehe. Aastakümned mööduvad ja õiglusmõistmiseta minevik jääb üha kaugemaks, seda kuni 1966. aasta põhjatuna näivast nõukogude ikkest kerkivad saatuslikud sündmused filmistsenaariumina taas pinnale. See meelitab omakorda kohale KGB agendid, kes tsensuuri kaitstes lahendamata mõrvajuhtumi otsa komistavad.
Poeetiline rännak ühe rahvuskultuuri ja kogukonna põlvest põlve edasi antud traditsioonidesse ja elutarkustesse, mis kasvasid kastanimetsade rüpes üle raudse eesriide. Kuivõrd poliitilised režiimid on ajas muutuvad, siis looduse igipõliste ringide vastu ei saa. Vaikselt hakkavad lahkuma need, kelle aeg siin maailmas on täitunud. Ühtäkki selgub, et jäänud on vaid viimane kastanimüüja Marta, kes peab hoidma ja toitma kastanitalude imetabast maagiat, mida tuuakse vaatajani 35 mm filmilindile püütud valgusega.
Tõsielusündmustel põhinev biograafiline ajaloodraama, mis avab 1976. aasta Islami revolutsiooni sündmuste jada läbi ühe perekonna saatuse. Filmi režissöör Hossein Pourseifi on kirjutanud stsenaariumiks oma lapsepõlveloo, mis viis teda Iraanist Saksamaale elama ning tagasi kodumaale ühes lootusega paremale tulevikule. “Homme oleme vabad” avab tänaseni äärmiselt akuutset teemat, kuidas mitte kaotada ennast ida ja lääne kultuuriruumide labürindis navigeerides.
Ernesto Che Guevarast on tema väga vastuolulisest poliitilisest tegevusest hoolimata saanud üks ikoonilisemaid 20. sajandi postrinägusid. “Lillede nimed” pöörab oma kaamerasilma aga kaugemale, kui Che Guevarat ümbritsenud uudiskünnis ulatus. Boliivia võluval mägismaastikul hargnev lugu ei paigutu ajaloofilmi žanrisse klassikalises tähenduses. See on uurimus lugude tekkest ajas läbi ühe kogukonna erinevate perspektiivide.
Inimsuhete sõlmepuntrad
Film, mis mõjub oma vormilt kui haiku. Delikaatselt, hoolega valitud minimalistlikke vahenditega võtab “Tuhk ja tolm” ette suured teemad ja pakub mõtteainet üheselt mõistetavate vastuste asemel. Filmi peategelasel, noorel neiul Hae-su’l tuleb ootamatult hakkama saada üksi nii iseenda kui ka oma ema surmaga. Tundub aga, et lisaks emale tuleb saladusena matta ka tõde juhtunust.
Utoopia kaudu ühiskonna toimeprotsesse analüüsiv ulmefilm maailmast, kus valitseb ühtne sunniviisiline unegraafik, mida filmi peategelane Saul ei suuda püüdlustest hoolimata järgida. Sauli unerežiim on vastupidine oma perele, mis isoleerib teda nii lähedastest kui ka kogu ühiskonnast. Seda seni, kuni tema teed ristuvad prantslannast saatusekaaslasega, kellega keelebarjääri ületades seda düstoopilist aegruumi läbida.
/nginx/o/2019/11/22/12757033t1h32c7.jpg)
Isabela elu on jagatud kahe maailma vahel. Tema lapsepõlvekodu ja perekonda iseloomustab elitaarne elu tänu poliitikust isa mõjuvõimule ning sellega kaasnevale prestiižile. Naise süda ja enda valitud kodu asub aga Brasiilia metsikus looduses vaba armastusega täidetud kommuunis. “Otsija” pöörab pahupidi piirid nende kahe väga erineva maailma ümber, et tuua lagedale musta ja valge ning õige ja vale vahele jäävad hall alad.
Põletavad küsimused
Noorele tšellomängijast Nórale on muusika tema kirg, kutsumus ja tulevik. Nii täitub orkestrisse pääsemisega tema üks suurimaid unistusi, mis hakkab aga tasahaavu kildudeks purunema tema dirigendi käitumise tõttu, kes mängib üha enam neiu haavatavusega oma näiliselt kõikumatult võimupositsioonilt. Hirmu alla summutatud seksuaalne ahistamine ei jää märkamata Dávidil, kes seisab nüüd moraalse dilemma ees, kas pöörata pilk raskesti hoomatavalt või astuda vastu oma mentorile.
Kahe teismelise venna ning õe kasvamislugu, kus enesedefinitsioon koorub läbi oma seksuaalsuse avastamise, mis jääb väljapoole konventsionaalseid soolisi šabloone ja pesitseb keelatud viljadena represseeritud tabude alal. Lisaks eneseotsingule lahkab film armastuse avaldumisvorme, perekonnasuhteid ning proovib ilma hinnanguid ja silte andmata läbi filmikunsti luua dialoogi teemade ümber, mis üldjuhul sõnastust ei leia. Film, mida Sigmund Freud ilmselt vaatama läheks.
Kolm õde, peategelane Stella, Luce ja Aria, kasvavad isoleeritud maailmas, mis piirdub vaid apokalüpsise eest kinni naelutatud koduga. Tüdrukute ainus kontakt välimaalimaga toimub läbi nende isa, kes käib toidumoona oma perele igapäevaselt toomas. Kuigi ajataju on selles ulmelises maailmas muutunud hoomamatuks, ei pidurdu õdede igapäevane naiseks sirgumise protsess, mis peegeldamise ja imiteerimise asemel toimub väljaspool ühiskondlikku suunamist, survet ja eeskujusid.
/nginx/o/2019/11/22/12757041t1he920.jpg)