Iisraeli saadik: Gaza hukkunute arv on liialdus

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Avi Granot, Iisraeli suursaadik Soomes ja Eestis.

FOTO: Raigo Pajula

Ma olen näinud üht surnud palestiina last aina uuesti ja uuesti piltidel nagu uut juhtumit, märkis intervjuus Postimehele Iisraeli suursaadik Avi Granot, kelle sõnul on Gaza sektorist saabuvad hukkunute arvud tugevalt ülepaisutatud.


Miks otsustas Iisrael möödunud aasta viimastel päevadel alustada Gazas sõjalist operatsiooni?

See lugu algas tegelikult kaheksa aastat tagasi, kui Hamas hakkas Iisraeli elanike pihta rakette tulistama. Oletati, et see on seotud meie vägedega Gazas ja et kui me sealt välja tuleme, pole neil mingit vajadust, põhjust ega õigustust meie rahva pihta rakette tulistada.
Kolm aastat tagasi otsustas toonane peaminister Ariel Sharon, et sel ja ka kõigil teistel põhjustel me ei soovi me Gazas olla. Ta tõmbas välja sõjaväe, aga enne, kui ta sai sõjaväe ära tuua, pidi ta välja tõmbama ka kõik tsiviilisikud. Tuhanded inimesed toodi sealt ära ning paljudele neist jätkuvalt alles otsitakse uut elukohta.

Hamasi vastas aga raketitule kasvu, mitte vähendamisega. Nüüd polnud neil mingit õigustust, kuid nad jätkasid. Hamas pole huvitatud vaherahust või kiirest lahendusest. Nende arvates ei saa Palestiina ja Iisraeli vahel mingit rahuprotsessi olla, sest nad ei tunnusta Iisraeli.

Kuus kuud tagasi saavutasime me koostöös Egiptuse ja teiste osapooltega vaherahu. Hamas ei pidanud sellest kunagi kinni, vaid kasutas võimalust soetada endale rohkem ja rohkem relvi.

Läbi Egiptuse?

Vastutus pole mitte Egiptusel, vaid Iraanil. Sest relvi smugeldab Iraan, tohututes kogustes läbi Rafah' piirkonda ehitatud tunnelite. Nad (Hamas - toim) on väga kitsale alale kaevanud üle 200 tunneli ning suutnud sisse smugeldada väga suuri rakette, mida tulistatakse jätkuvalt, isegi täna (eile - toim) hommikul.

Ja siis, kui Hamasile ühel hetkel tundus, et nad on piisavalt tugevad, teatasid nad, et ei vaja mingisugust vaherahu. Nad oletasid, et me ei reageeri. Meie jõudsime järeldusele, et mis liig, see liig. Pärast kaheksat aastat ja rohkem kui 8000 raketti - kujutage ette!
Valitsus ja rahvas nõudsid, et me peame reaalsust muutma. Kogu selle sõjalise operatsiooni eesmärk on reaalsuse muutmine. Me tahame tagada, et Hamas poleks selleks enam võimeline.

Mida te täpsemalt mõtlete «reaalsuse muutmisega»? Kogu lääs ilmselt teab, et terroristidega võitlemine on keerukas, sest nad pole proportsionaalne vastane, neid on raske välja juurida.

Gaza on väga erinev Afganistanist, isegi Liibanonist, sest selle pindala on väike. Kahetsusväärselt tihedalt asustatud, kuid väike ala väga selgete piiridega. Meie eesmärk pole mitte ainult relvarahu, vaid ka kindlus, et see piirkond ei saaks enam relvi.

On see võimalik?

Jah. Sest neile pole kontrollimatut ligipääsu. Neil on piir Iisraeliga ja me teame, et sealtkaudu relvi ei smugeldata. Neil on pikk merepiir ja seal teeb meie merevägi väga rasket tööd. Aegajalt võivad nad sealtkaudu saada laskemoona, kuid mitte raskerelvastust.

Varem visati neile merre relvalaadungeid, mis paatidega siis üles korjati. See on nüüd Iisraeli kontrolli all. Kuid me peame kontrollima, et nad ei kuritarvitaks Rafah' regiooni ja piiri Egiptusega.

Maaluse tunneli puhul on väga raske kontrollida, mis sealt sisse tuleb. On tõsiasi, et ei Egiptus ega meie ei suutnud seda kontrollida. Niiet selle sissepääsu blokeerimiseks tuleb teha rahvusvahelist koostööd. Kui see tee on kinni pandud ja kui Hamas ei saa Gazasse enam relvi tuua, oleme me rahul. Meil pole mingit huvi Gaza okupeerimise vastu.

Relvadeta terroristid...

... võivad jätkuvalt öelda, mida nad tahavad, jätkuvalt seda piirkonda juhtida. Meie arvates nad peaksid leppima Palestiina võimudega, Fatah', [selle liidri ja Palestiina presidendi] Mahmoud Abbasiga. Me ei taha nende (Hamasi ja Fatah' - toim) vahele lõhet, kuid see on palestiinlaste, mitte Iisraeli, probleem.

Kui Hamasil pole relvi ja meie rahvale pole ohtu, võivad Hamas ja selle juhid jätkata tegevust. Meil öeldakse: «Kui te võtate Hamasilt relvad, pole enam sõdimist, kui te võtate Iisraelilt relvad, pole enam Iisraeli.».

Me ei taha Hamasi Gazast välja ajada või võimult kukutada. See on palestiinlaste siseasi. Meie tahame vaid kaht asja. Esiteks, et nad ei tulistaks Iisraeli rahvast täna. Teiseks, et nad ei tulistaks Iisraeli rahvast homme.


Maailm kritiseerib Iisraeli neil päevil kõige rohkem Gaza operatsiooni käigus hukkunud rohkete tsiviilisikute pärast.

Me kritiseerime end selle pärast ise rohkem kui teised. Me oleme väga mures - meie kui rahvas, meie kui riik, meie kui valitsus. Viimane asi, mida me tahame, on kahjustada tsiviilisikuid. Inimesed arvavad, et me ei tea, mis juhtub. Loomulikult teame, tõenäoliselt paremini kui kogu ülejäänud maailm.

Meie jaoks pole raske mitte eestlaste tundlikkus, vaid meie enda tundlikkus. Eriti laste suhtes. Hamasi terroristid varjuvad nende taha. Nad teevad seda, sest teavad, kui tundlikud me oleme. Meil on videoid sellest, kuidas nad tulistavad rakette koolide ja kodude territooriumitelt. Kuidas nad varjuvad. Üks Hamasi juhtidest sundis kogu oma pere endaga koju jääma, öeldes, et seni, kuni lapsed on kodus, Iisrael ei tulista.

Mistap me otsustasime, et mis liig, see liig. Me püüame tsiviilisikuid mitte haavata, kuid kui me teame, et Hamasi sõjaline sihtmärk on kodus, me tulistame. Ja me tulistasimegi. Ja tema perekonnaliikmed said ka surma.

Kui me näeme, et koolimajast rakette lastakse, siis me tulistame seda. Meil on n-ö katsepommid, mille me tulistame objekti lähedale, et seal olevaid inimesi hoiatada. Kas te teate ühtki riiki maailmas, kes oleks lahingute ajal teinud üle 100 000 telefonikõne, teatamaks konkreetsetes hoonetes viibivatele kodanikele „Me tulistame. Kui te saate, minge välja."?

Miks te Gazasse rahvusvahelisi ajakirjanikke ei lase?

Me pole ajakirjanike ja vaba meedia vastu. Täiesti vastupidi. Kui me ei saa pidada sõda, lastes süütutel inimestel minna lahinguväljale. Meie ees on väga kontsentreeritud piirkond.
Me ei saa mõelda, et siia me ei saa tulistada, sest siin on ajakirjanikud. Me ei saa tulistada, sest siin on lapsed. Me ei saa tulistada, sest siin on täiskasvanud. Me ei saa nii terrorismiga võidelda.

Terroristidel teiselt poolt pole mingeid piire, nemad tulistavad milleiganes pihta. Seetõttu me ei saagi ajakirjanikke sinna lubada. Me ei varja midagi, me teatame ette, mida me teeme. Saadame lendlehti kohta, mida me kavatseme tulistada. Me saatsime kell neli hommikul lendlehed, mis ütlesid, et kell kaheksa õhtul me hakkame seda kohta pommitama, minge ära. Ja inimesed läksid minema ja me hakkasime pommitama, mitte minutitki enne kaheksat.

Aga hukkunute seas on nii palju lapsi.

Me ei usu, et seal nii palju lapsi on. See on üks selle hindu, et me piirkonda ajakirjanikke ei lase. Ma olen näinud üht ja sama last aina uuesti ja uuesti ja uuesti piltidel nagu uut juhtumit. Me teame, et seal on palju liialdusi.

Niiet te arvate, et tsiviilohvrite arv pole nii kõrge, kui räägitakse?

Kindlasti. Toon teile näite. Mitte keegi ei saa meid süüdistada soovis tappa oma sõdureid. Me tulistasime kogemata kaks tankimürsku hoonele, kus varjus päris tihedalt Iisraeli sõdureid. Katastroof. Kolm sai surma.

Kui me tulistame tavalise relvaga või väikse raketiga hoone pihta ning palestiinlased väidavad, et seal hukkus 58 või 47 inimest, siis see ei kõla loogiliselt. Niiet esiteks nad liialdavad numbritega.

Ja teiseks, me tulistame kohti, kus me teame, ja luure on selles osas väga hoolikas, et on palju [Hamasi] lõhkeainet. Vaadake, seda on lihtne näha, kui hoonele heidetakse üks pomm ja mõned sekundid hiljem on seal veel mitu-mitu plahvatust, siis... Ja loomulikult saab seal palju inimesi surma.

Ja Iisrael suudab tõestada, et ÜRO koolimajas, mida te tulistasite, olid Hamasi võitlejad, pommid ja lõksud?

Antud juhul alustas sõjavägi kohe uurimist ja nad seletasid täpselt, mis juhtus. Meil oli infot terroristide kohta, kes polnud mitte koolimajas, vaid sellele väga lähedal. Umbes 20 meetri kaugusel. Ja kuna nad olid koolile väga lähedal, kasutasime kergemaid relvi. Satelliitkontrolliga granaate, me heitsime neid kolm tükki.

Kaks kukkus täpselt sinna kohta, kust tulistati ning kaks väga tuntud terroristi sai surma. Üks kukkus koolimaja kõrvale. Pole küsimustki, et see polnud meie sihtmärk ja planeerimine. Üksainus selline lõhkekeha ei suuda tappa 48 inimest, isegi kui osa hoonest kokku variseb.
Kaks tankimürsku tapsid kolm inimest kohas, kus neid oli väga tihedalt. Niiet numbritega on liialdatud. Kuid see pole põhiline.

Me hindame iga juhtumit väga põhjalikult. Me ei pommita tänavaid, kus on palju inimesi.
Rahvusvahelise õiguse järgi on meil õigus tulistada Hamasi võitlejaid ka siis, kui nad end rahva vahel varjavad. Kuid me püüame seda mitte teha. Meie tundlikkus humanitaarkahjude suhtes on suur, kuid see ei tähenda, et sõdades tsiviilisikuid ei hukkuks.

Terroristid ei lähe lahinguväljale, terroristid varjuvad inimeste vahele, see on nende enesekaitse. Me ei saa neile anda immuniteeti seepärast, et nad end linnades varjavad.

Millal see operatsioon läbi saab?

Meie sihtmärk on väga selge. Muide, see on sama, mis egiptlastel. President [Hosni] Mubarak ütles selle väga selgelt välja, et me ei saa lubada Hamasi võitu. See oleks ohuks kõigile.

Niiet me peame leidma lahenduse. See on see, mida rahvusvaheline kogukond peab tegema: tagama, et Hamas ei lõpetaks mitte ainult praegu tulistamist, mida on lihtne saavutada, vaid et nad ei suudaks end taas relvastada.

Kui me peame seda sama lahingut aasta jooksul kordama, pole me saavutanud midagi. Kui me jõuame olukorda, kus me saame tagada koos rahvusvahelise kogukonnaga, et Gazasse relvade smugeldamine lõppeb, saavutakse rahu ja rakettide heitmine, siis oleme me saavutanud seda, mida me soovime.

Mis võiks juhtuda pärast selle operatsiooni lõppu? Kas te ootate rahvusvahelisi rahuvalvajaid või mingisugust muud rahvusvahelist missiooni Gazas?

Seda on raske öelda, sest meid huvitab lõpptulemus. Kuidas seda saavutada sõltub väga paljudest inimestest.

Näiteks Rafah' puhul on üheks faktoriks Egiptus. Nemad ei taha näha mingisuguseid rahvusvahelisi relvajõude oma territooriumil.

Meil olid Palestiina poolel Euroopa vaatlejad. Hamas saatis nad koju. Mis juhtub homme, kui me sinna taas Euroopa vaatlejad saadame? Euroopa vaatlejate alla kaevati tunnelid ja siis saatis Hamas nad koju. Nad on jätkuvalt Iisraelis, aga mitte Rafah's.

Kokkulepe oli Palestiina võimudega. Kuid Palestiina võimudel pole Gazas mingit autoriteeti ja Hamas ei ole nendega nõus.

Seal on palju keerulisi küsimusi. Ideaalne olukord oleks see, kui Palestiina võimud saavutaksid kõigi palestiina alade üle kontrolli. Nad peaksid olema üks ühendatud jõud, kellega Iisrael saab läbirääkimisi pidada. Me tahame viia lõpule asjad, milles me oleme Palestiina võimudega, see tähendab president Mahmoud Abbasiga, kokku leppinud. Ja me oleme kokku leppinud paljus. Vaidlus võib olla väikeste piirialade üle, aga suuri erimeelsusi pole.

Me tahaks, et Palestiina võimud saavutaksid kontrolli kui mitte kogu Gaza, siis vähemalt Rafah' üle. Ideaalne olukord oleks see, kui ühel pool oleksid Palestiina võimud, see tähendab president Abbasi inimesed, ja teisel Egiptuse omad, oleksid insenerid, kes tagaksid, et tunneleid ei kaevata. Seda on raske saavutada, sest Palestiina võimudel pole selle ala üle kontrolli.

Kõik räägivad läbi - egiptlased, sakslased, prantslased, türklased. Aga keda pole, on palestiinlased. Nad ei tule kaasa, nad tuleb hõlmata, nad peavad vastutuse võtma. 2005. aastal sõlmiti kokkulepe Palestiina võimudega, kuid nad on sellest piirkonnast lahkunud. Nagu on lahkunud ka EL.

On kirjutatud, et Liibanoni sõja ajal olid rahuläbirääkimised päris segadusttekitavad, sest ainuüksi EList saadeti vahendama mitu erinevat delegatsiooni. Kuidas te hindaksite praegust olukorda?

Esiteks usume me väga kindlalt otseläbirääkimistesse, me ei vaja rahvusvahelisi läbirääkijaid. Ainus näide viimastest aastatest, kui meil polnud otseläbirääkimisi, oli Süüriaga. Kus türklased olid vahendajad, aga mitte läbirääkijad.

Süüria polnud meiega otse kohtumiseks valmis, aga oli nõus kokku saama sama hoone erinevates ruumides. Me võinuksime kasutada telefoni, aga selle asemel oli meie juures türklane, kes kuulas ära meid ja siis läks rääkis nendega. Kui sõnumiviija.

Muudel juhtudel peale selle pole mingit vajadust iisraellaste ja palestiinlaste vahendamiseks. Me räägime palestiinlastega kõigil tasemetel - presidentide, peaministrite, välisministrite, turismiministrite. Kõik räägivad omavahel.

ELi pole vaja kui läbirääkijat. Kuid kvartett - EL, Venemaa, USA ja ÜRO - on kokku pannud institutsiooni, keda me tunneme Tony Blairina. Ja tema on väga edukas. Ja teda kiidavad nii Iisrael kui palestiinlased. Miks? Sest ta ei tegele üldse läbirääkimistega.

Palestiina poole probleem on administratsiooni puudumine, valitsemise puudumine, õigussüsteemi puudumine, politseijõu puudumine, riigisüsteemine puudumine.

Maailm pöördus Yassir Arafati poole ja küsis, miks ta palestiinlaste institutsioone üles ei ehita. Iisraelil olid institutsioonid olemas ammu enne iseseisvat riiki. Meie riik asutati 1948, meie ülikoolid asutati 1920.

Kõik räägivad Shifa haiglast Gazas. Meie ehitasime selle! Kui meie väed olid Gazas, siis me ehitasime selle. Me õpetasime välja arstid. Kõik sealsed arstid räägivad heebrea keelt ja õpetati välja Jeruusalemmas.

Meile heidetakse ette, et miks me ei lase Ramallah' rasedaid naisi Jeruusalemma sünnitama. Mina küsiksin, miks nad ei lähe Yassir Arafati memoriaalhaiglasse Ramallah's. Ning vastus on, et Ramallah's pole Yassir Arafati memoriaalhaiglat, sest kõiki miljardeid ja miljardeid dollareid, mis palestiinlastele anti, ei kasutatud mitte kunagi kohaliku infrastruktuuri loomiseks.

Tony Blair, ELi abiga muidugi, on andnud palestiinlastele sellealast abi. See on väga hea. Ja nad edenevad ja võtavad vastutust. See on riigiehitus, mis muudab asjad ka meie jaoks lihtsamaks. Sest kui me räägime läbi, siis me tahame olla kindlad, et see, kes võtab üle, on selleks suuteline.


Olukord Gazas

•    Kohalike meedikute teatel oli eile õhtuks hukkunud vähemalt 917 palestiinlast, neist 277 last. Vigastatuid oli 4100.
•    Iisraeli tankid liikusid Gaza linna suunas.
•    Hamas jätkas rakettide tulistamist Iisraeli pihta, eile lendas neid välja vähemalt 14.
•    Iisraeli peaminister Ehud Olmert lubas, et kui Hamas rakettide tulistamist ei lõpeta, karistab juudiriik neid raudse rusikaga.
•    Hamas teatas, et nende võit on lähemal kui kunagi varem.
Allikas: AFP

Tagasi üles