Täna hämame varahalduse klientidele, tulevikus tõmbame pensionäre?
Ma tean oma kogemusest, et investeerides ei lähe kõik alati nii nagu loodetud, kuid antud juhul pole tegemist mitte tururiski realiseerumise, vaid kellegi hooletuse, rumaluse või hullemal juhul pettusega. Ja kellel muul kui seadusejärgse hoolsus-, lojaalsus- ja informeerimiskohustusega swedpankurist portfellihalduril on nii kohustus kui ka väidetavad oskused sellealaseks ettevaatlikkuseks ja järelevalveks. Ja isegi kui „proffide“ tehtud investeerimisotsus ei osutu ajas kõige taibukamaks, peavad nende tehingud olema korrektselt läbiviidud ja dokumendid korras.
Vastasel juhul võib olla suur osa eestlastest 10-20 aasta pärast situatsioonis, kus minnes pensioniavaldusega oma Swedbanki fondihalduri juurde, laiutab see vaid käsi, öeldes, et raha nagu eriti enam alles pole ja paberit ka pole, kuhu või kuidas see raha kadus.
Ja üldse, mis te tulete siin oma vana asjaga tülitama, meil on tulevikku vaatav moodne finantsasutus. Täpselt sellises seisus on täna need Swedbanki kliendid ja investorid, kelle 8,4 miljoni euro eest osteti 2007. aastal Swedbanki teadmisel ja toetusel pisut üle 46 hektari erinevaid maasiilakaid Rumeenias. Maid, mille turuhind tagantjärgi tarkusena oli vaid 46 000 euro ümber ja mille hetktaritest täna on lõpuks veerand suudetud paarisaja tuhandega maha müüa. Ja ülejäänute väärtus on nullilähedane, sest neid ei taha keegi.
Ainuke teadaolev ja identifitseeritud „võitja“ neis tehingutes on Swedbank ise, kelle tasku vahendustasude ja haldustasudena on sellest summast voolanud mitmed sajad tuhanded eurod. Ei tundu just ausa mänguna.
Kas saame naisi usaldada rohkem kui mehi?
Väljend, et pank kaupleb ainult usaldusega, on juba klišeeks saanud. Kodaniku ja ettevõtjana ütlen, et
ühel suurpangal on riigi ja rahva rahandusliku vereringe tagajana ääretult oluline roll üldise vastastikuse usaldusõhkonna tagamisel.
Helo, Tallinna Börsi esimese tegevjuhina aastail 1995-1998 ja Eesti Panga asepresidendina aastail 1998-2000 peaksid sa ju teadma kõike, mis puudutab nii head ühingujuhtimist, sotsiaalset vastutust kui läbipaistvuse ja aususe tähtsust äris.
Miks siis Swedbank ei ole viimasel ajal oma tegevuspraktikas järginud seda, mida oma korporatiivses kommunikatsioonis aktiivselt jutlustate?
Meenub, et mõned aastad tagasi istusin Vastutustundliku Ettevõtluse Foorumi korraldatud konverentsil koos Swedbanki privaatpanganduse esindajaga arutamas jätkusuutliku ettevõtluse võimalikkust Eestis. Ma ei osanud toona kahtlustada, et suletud pangauste taga toimuvad tegelikult asjatoimetused, mida sama organisatsioon, kes kõlavalt kuulutab läbipaistvate tegevuspõhimõtete olulisust, piinliku hoolega varjata püüab.
Kuna just Sind, Helo, valiti Maailma Majandusfoorumil Davosis 1998. aastal üheks maailma tulevikujuhiks (Global Leader for Tomorrow), siis loodan, et just Sina suudad selle moraalset kompassi eirava meestekamba Swedbankis taas õigele rajale juhtida. On ju vana tõde, et kui midagi on tõesti vaja ära teha, tuleb see ülesanne usaldada naisele.
Täpsemalt loe Rumeenia maadeostu tagamaadest ja Swedbanki pettunud klientide pretensioonidest panga vastu eesti, rootsi, inglise ja vene keeles aadressil: