Kui tekib tahtmine aidata pimedat inimest, ei pruugi mõtted kohe sea peale minna. David Gamba jaoks oli kaks aastat tagasi saabunud emis aga elumuutev, tuues majja elatise.
Emis aitas pimeda jalule
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kui jõepimedus 40-aastaselt nigeerlaselt silmanägemise võttis, läks kaotsi ka võime küla ümber riisi- ja hirsipõldusid harida.
Olukorra päästis siga.
Loom astus areenile kohaliku taastusabi programmi kaudu, mis kannab hoolt, et pimedad ühiskonnast eemale ei jääks, vaid võiksid end ise üleval pidada. Üks nipp ongi teha sihtotstarbelisi – ja tihti tillukesi – annetusi, mille mõju võib aga olla inimese jaoks suur.
«Me ei anna neile raha, vaid ostame praktilisi asju, mida nad saavad kasutada. Või õpetame selgeks mingi vajaliku vilumuse,» ütles koordinaator Shadrach Dogonyaro programmi kohta, mida omakorda toetab rahvusvaheline abiorganisatsioon Sightsavers. (Viimast üritab aga Financial Times tänavu aidata ja tutvustada.)
Näiteid võiks tuua mitmeid: mõned kotid väetist, juhised teeveeres poekese käimalükkamiseks ja käimashoidmiseks, mõne konkreetse ametioskuse koolitus – võis siis loom.
Kui targalt tegutseda, saab pimedaks jäänud inimese elukäiku selliste annetustega efektiivselt parandada. Mõnede ekspertide hinnangul läheb maailmale igal aastal kaotsi 300 miljardit dollarit – seetõttu, et potentsiaalselt töökad inimesed peavad puude tõttu istuma tegevusetult, pered ja hoolekandesüsteemid on aga ülekoormatud.
«Jõepimeduse mõju põllumajandustoodangule on tohutu,» ütleb Sightsaversi esindaja Simon Bush, kes baseerub Ghanas. Sedamööda, kuidas kogukonnad selle kärbeste kaudu leviva haiguse eest taanduvad, jääb sööti palju viljakandvat maad.
Gamba istub koduesisel pingikesel ja selgitab, kuidas see seamajandus käib – taustaks trummipõrin, sest kõrval raudtee taga peab proovi küla poistebänd.
Esiteks on siga üsna lihtne pidada, selgitab ta. Ning raha tuleb sisse põrsaste müügist. Esimene pesakond koosnes seitsmest pisikesest notsust.
«Kaks põrsast müüsin ma maha, rahaga sain toita ema ja ülejäänuid,» selgitab Gamba. Teisest pesakonnast sai taas paar tükki maha müüdud. Selle rahaga «veab kaks kuud välja, kui oled mõistlik ja hoolikas», ütleb ta.
Ta ütleb, et teeniks paremini, kui otsustanuks kitse kasuks, kuna tallede eest saab suuremat hinda. «Aga sead sünnitavad rohkem – ja kiiremini,» ütleb ta.
Nüüd võib Gamba kanda hoolt «umbes kümne» ülalpeetava eest. Aeg-ajalt aitavad naabrid teda mõnede praktiliste loomakasvatusega kaasnevate ülesannete täitmisel, kuid Gamba rõhutab, et see on pigem viisakusavaldus – ta saaks põhimõtteliselt üksi hakkama.
Kui nad kümmekond aastat tagasi oma programmi käima lõid, said nägemispuudega inimesed reeglina ühiskonna heidikuteks, ütleb Dogonyaro. «Nüüd on külavanemad õppinud puuetega inimesi austama ja mõistavad, et neid tuleb kaasata.»
Gamba tunnistab, et ei tea, mis ta ilma seata teinud oleks. «Jumal üksi teab, mis minust oleks saanud,» ütleb ta otsekoheselt.
Aga ühte ta teab: koos seaga tulid uued võimalused. Sest siiamaani ei saanud ta – tühjade taskutega mees – naisevõtu mõtteid mõlgutada. Seast tulenev sissetulek võib pilti muuta.
Gambal ja juttu kuulama kogunenud naabritel areneb elav arutelu teemal, kuidas emis pruutneitsiks passiks. Kõik on naerust otsi andmas.
CopyrightThe Financial Times Limited 2011.