Kui me toome näiteks endise Tartu abilinnapea Semilarski juhtumi, tema puhul ka toimus pressikonverents, nimetati teda äraostetavaks ja räägiti, et on kaalukad tõendid. Pärast selgus, et tõendid kukkusid üldse ära. Aga kaks aastat kestis veel peale seda pressikonverentsi uurimine. Kas selliseid asju teie näiteks mõistate hukka?
Ma ei tahaks öelda, et ma mõistan midagi hukka, aga nagu te väga hästi välja tõite, siis sõnakasutus, mida või mismoodi ennast väljendada, see on kindlasti väga oluline. Ja kahtlemata ei aita tõe väljaselgitamisele ning kindlasti mitte kahtlustatava õiguste kaitsmisele kaasa see, kui juba menetluse algfaasis talle väga selge silt külge riputatakse.
Jutt sellest, kuidas me statistiliselt oleme väledad - see kõlab väga õõnsalt inimeste jaoks, kelle menetlused kestavad aastaid.
Kas te nõustute et teatud protsessides on kohtueelsed menetlused olnud ebamõistlikult pikad?
Jah, kahtlemata on selliseid juhtumeid olnud ja loomulikult jutt sellest, kuidas me statistiliselt, keskmiselt oleme väga väledad - see kõlab väga õõnsalt. Sest nende inimeste jaoks, keda puudutavad näiteks menetlused, mis kestavad aastaid, mis kasu nendel on sellest, et teises asjas tehakse kuu ajaga ära.
Mida plaanite ette võtta, et see olukord muutuks?
Prokuratuuri sees, mida kindlasti saab teha, on nõuda seda, et ka ebamugavaid teemasid ei jäetaks vedelema, et ei toimuks venitamist. Ja nii-öelda töö käiks kõikide asjade puhul mõistliku kiirusega. Üks väga oluline küsimus on prioriteetide seadmine. Et prioriteetses asjas tulebki panna rohkem ressurssi.
Ületõendamine võib olla seotud ebakindlusega, et prokurör ise ka täpselt ei tea, mida tal kohtule vaja esitada on.
Riigikohtunik Villu Kõve on juhtinud seoses mahukate kriminaalasjade venimise teemaga tähelepanu sellele, et tegelikult kohtule esitab prokuratuur päris palju ebaolulisi tõendeid, mis paisutab toimikute mahu tohutu suureks. Kas te nõustute selle kriitikaga?
Ka selliseid näiteid tõesti on, kus igaks juhuks on toimunud nii-öelda ületõendamine. Sõnum võiks olla see, et prokuratuuri sees tuleb jätkuvalt tegeleda nii-öelda eneseanalüüsiga, vajadusel ka koolitamisega, sest selline ületõendamine võib olla seotud näiteks ebakindlusega, et prokurör ise ka täpselt ei tea, et mida tal kohtule vaja esitada on.
Kas teile ei tundu, et prokuratuur kasutab kokkuleppepakkumist mõnikord ära relvana mitme süüdistatavaga kohtuasjas. Näiteks Savisaare juhtumis Reiljani ja Kunmani puhul. Villu Reiljan olukorras, kus tal on juba all tingimisi karistus, on ju nõus kõigega, et minna kokkuleppele ja mitte vangi.
Alustada tuleks sellest, et prokuratuur ei tohi kokkuleppemenetluse võimaluse pakkumist kuritarvitada, mis ei tähenda seda, et kokkuleppemenetlust ei tohiks võimaldada muu hulgas mitme süüdistatavaga kriminaalmenetluses nendele süüdistatavatele, kes ei näe põhjust või ei näe mingisugust perspektiivi täiemahulise õigusvaidluse läbiviimiseks.