Otse Postimehest ⟩ Peaprokurör Andres Parmas: prokurörid on teinud vigu

Riigi peaprokurör Andres Parmas tunnistab, et prokurörid on teinud oma töös vigu, kuid ei nõustu kriitikaga, et keegi neist esindaks nö riiklikku maffiat. Parmas ei pea õigeks prokuratuuri poolt korraldatavaid pressikonverentse, kus menetluse algfaasis kahtlustatavatele silt külge riputatakse. Parmase sõnul tuleb nõuda, et ebamugavaid kohtueelseid menetlusi ei venitataks ega jäetaks vedelema.

Olete Tallinna ringkonnakohtu kohtunikuna lahendanud palju olulisi kaasuseid, näiteks süüdi mõistnud keskerakondlased Priit Toobali ja Lauri Laasi sots Hannes Rummi järel ebaseaduslikus nuhkimises ja mõistnud õigeks kirjanik Kaur Kenderi lapsporno valmistamise süüdistuses. Hiljuti vihastas teid välja Mary Krossi kriminaalasja lõpetamine oportuniteediga (selles menetluses te kohtunik ei olnud), kui kirjutasite Facebookis: «Masendav päev» ja vabandasite kohtunike eest, et selline otsus tuli. Miks te seda tegite?

Ma ei ole asjades, mis minu sotsiaalmeediakontol on ilmunud, tegelikult püüdnud sõna võtta mitte avalikkuses, vaid see informatsioon on eeskätt olnud suunatud minu kontaktidele, mu konto ei ole avalikult ligipääsetav. Ma ei oleks kindlasti avalikult hakanud oma kolleege kritiseerima nende tehtud töö pärast.

Mary Krossi asjas oleks tulnud teha õigeks- või süüdimõistev otsus, mitte lahendada oportuniteediga. 

Aga mis teid selle otsuse juures häiris?

Minu jaoks oli väga problemaatiline see, et kriminaalasjas, milles ilmselgelt on väga paljud kaaskodanikud kas ühte- või teistpidi olnud äärmiselt häiritud sellest, mis toimus, leiti, et puudub avalik menetlushuvi ja huvi on ainult Mary Krossi isiku vastu. Minu arust see kindlasti ei ole nii. Minu arust ei ole ka võimalik ette ära öelda, kas Mary Kross on kuriteos süüdi või mitte. Seda asja oleks tulnud korra kohaselt avalikus menetluses arutada ja teha siis ka vastav otsustus, kas õigeks- või süüdimõistev.

Ma ilmselt Winston Churchilli klassifitseeringule ei vasta, ehk kes pole noorena sotsiaaldemokraat, tal ei ole südant.

Te olete olnud Isamaaliidu liige, kuid kõigest lihtliige, olete rõhutanud, et ei ole kunagi olnud erakondlikult aktiivne. Olete maailmavaateliselt konservatiiv. Kas võib öelda, et see rahvuslus on teile juba juurtega kaasa antud, sest teie vanaisa onu oli vapside juht, advokaat Artur Sirk.

Kindlasti konservatiivsed vaated ei pärine mitte sellest, et ma sain kunagi teada, et mul on selline kuulus sugulane elanud. Selline inimene ma lihtsalt olen. Ja tõesti, konservatiivne maailmavaade on mulle olnud lähedane juba noorest põlvest. Nii et ilmselt ma siis Winston Churchilli klassifitseeringule ei vasta, ehk siis, et inimene, kes pole noorena sotsiaaldemokraat, tal ei ole südant.

Kuidas ja kelle peas kerkis üles teie kandidatuur peaprokuröri kohale, kas te ise pakkusite ennast välja või tehti teile ettepanek?

Minu juurde tuli selle pakkumisega justiitsminister Raivo Aeg, nii et minu jaoks on see asi alguse saanud sealt. Kas on varem toimunud mingisuguseid muid konsultatsioone poliitikute vahel või erialainimestega, ma ei oska öelda.

Nii et see informatsioon, et selle ideega tuli välja Isamaa juhtpoliitik Urmas Reinsalu, kes pöördus teie poole, ei vasta tõele?

Urmas Reinsaluga ei ole minul sellest positsioonist kunagi juttu olnud.

Te asute peaprokurörina tööle keerulisel ajal, sest prokuratuur on pidevalt ühe erakonna surve all, prokuratuuri süüdistatakse poliitilises kallutatuses, räägitakse süvariigist. Kas nendel süüdistustel on teie hinnangul mingit alust ja kuidas prokuratuur poliitilise löögi alt välja tuua?

Ma arvan, et närvi minemiseks pole põhjust ei süvariigi süüdistuste ega ka prokuratuuri kallutatuse süüdistuste pärast. Kahtlemata prokuratuuris, nagu ka igas teises organisatsioonis, ja iga teine töötaja, on ka prokurörid teinud vigu ja nende vigade käsitlemine on ka olnud erineval tasemel – vahel adekvaatne, vahel mitte. Need vead ei ole minu meelest tingitud sellest, et keegi oleks teadlikult erapoolik, kallutatud või esindaks riiklikku maffiat, vaid need on tingitud kas inimlikust rumalusest, ajapuudusest, ressursside puudusest ja muudest inimlikest faktoritest.

Minu jaoks ei ole sugugi alati olnud põhjendatud niisugusel kujul avalikkuse ette tulek kahtlustustega, nagu seda tehtud on. Süütuse presumptsiooni põhimõttest ei tohi üle sõita.

Kriminaaluurimiste avapauk meedias on enamasti muljetavaldav – algab prokuratuuri pressikonverentsiga, kus värskelt on inimestele kahtlustused esitatud, sageli on need kahtlustatavad samal ajal kinni peetud ja ei saa enda kaitseks midagi öelda, samal ajal kui nad avalikkuse ees juba hukka mõistetakse. Reeglina järgneb sellele avalikustamisele veel ka aastatepikkune kohtueelne uurimine, mille jooksul inimene ei saa ennast kaitsta. Kas te näete selles probleemi?

Jah, selles ma põhimõtteliselt probleemi näen. Prokuratuuri töös on aastaid olnud oluline põhimõte läbipaistvus ja avalikkusega suhtlemine, samas on kriminaalmenetluse üks keskseid põhimõtteid süütuse presumptsioon, ehk enne, kui me oleme kellegi kohtus süüdi tunnistanud ja talle kokkuleppeliselt selle sildi külge riputanud, et sina oled kurjategija, enne tuleb seda inimest pidada süütuks. Ükspuha, kui ümberlükkamatud ajaleheartikli lugejale need tõendid tunduvad. Ajalehe kaudu me detaile kunagi niisuguse täpsusega teada ei saa, nagu need selgitatakse välja menetluses. Need on kaks omavahel vastuolus olevat võitlevat põhimõtet.

Minu jaoks ei ole sugugi alati olnud põhjendatud niisugusel kujul avalikkuse ette tulek kahtlustustega, nagu seda tehtud on. Siin on kaalumise koht, kuidas seda teha paremini, kuidas seda teha nii, et ühiskonnal on olemas informatsioon, mida prokuratuur teeb, et me ei tegutse kuskil öövarjus ja salaja, ja kui meilt tullakse küsima, näiteks mingisuguse poliitilise korruptsiooni teemal, kas teil käib uurimine, on ju ka ilmselge, et riiklik asutus ei saa valetada ja öelda, et me ei tea midagi. 

Aga kuidas seda siis teha nii, et oled ühelt poolt avatud ja teiselt poolt süütuse presumptsioon ei saaks rikutud?

Ma arvan, et üks asi, mida saab teha, on kaaluda, millal korraldada pressikonverentsi, millal tulla välja kahtlustatavate nimedega, kahtlustuste sisuga, väga oluline on ka see, milline on sõnakasutus, mida pressikonverentsil prokurör asja kohta räägib. See ei tohi sellest süütuse presumptsiooni põhimõttest üle sõita.

Kui me toome näiteks endise Tartu abilinnapea Semilarski juhtumi, tema puhul ka toimus pressikonverents, nimetati teda äraostetavaks ja räägiti, et on kaalukad tõendid. Pärast selgus, et tõendid kukkusid üldse ära. Aga kaks aastat kestis veel peale seda pressikonverentsi uurimine. Kas selliseid asju teie näiteks mõistate hukka?

Ma ei tahaks öelda, et ma mõistan midagi hukka, aga nagu te väga hästi välja tõite, siis sõnakasutus, mida või mismoodi ennast väljendada, see on kindlasti väga oluline. Ja kahtlemata ei aita tõe väljaselgitamisele ning kindlasti mitte kahtlustatava õiguste kaitsmisele kaasa see, kui juba menetluse algfaasis talle väga selge silt külge riputatakse.

Jutt sellest, kuidas me statistiliselt oleme väledad - see kõlab väga õõnsalt inimeste jaoks, kelle menetlused kestavad aastaid.

Kas te nõustute et teatud protsessides on kohtueelsed menetlused olnud ebamõistlikult pikad?

Jah, kahtlemata on selliseid juhtumeid olnud ja loomulikult jutt sellest, kuidas me statistiliselt, keskmiselt oleme väga väledad - see kõlab väga õõnsalt. Sest nende inimeste jaoks, keda puudutavad näiteks menetlused, mis kestavad aastaid, mis kasu nendel on sellest, et teises asjas tehakse kuu ajaga ära.

Mida plaanite ette võtta, et see olukord muutuks?

Prokuratuuri sees, mida kindlasti saab teha, on nõuda seda, et ka ebamugavaid teemasid ei jäetaks vedelema, et ei toimuks venitamist. Ja nii-öelda töö käiks kõikide asjade puhul mõistliku kiirusega. Üks väga oluline küsimus on prioriteetide seadmine. Et prioriteetses asjas tulebki panna rohkem ressurssi.

Ületõendamine võib olla seotud  ebakindlusega, et prokurör ise ka täpselt ei tea, mida tal kohtule vaja esitada on.

Riigikohtunik Villu Kõve on juhtinud seoses mahukate kriminaalasjade venimise teemaga tähelepanu sellele, et tegelikult kohtule esitab prokuratuur päris palju ebaolulisi tõendeid, mis paisutab toimikute mahu tohutu suureks. Kas te nõustute selle kriitikaga?

Ka selliseid näiteid tõesti on, kus igaks juhuks on toimunud nii-öelda ületõendamine. Sõnum võiks olla see, et prokuratuuri sees tuleb jätkuvalt tegeleda nii-öelda eneseanalüüsiga, vajadusel ka koolitamisega, sest selline ületõendamine võib olla seotud näiteks ebakindlusega, et prokurör ise ka täpselt ei tea, et mida tal kohtule vaja esitada on.

Kas teile ei tundu, et prokuratuur kasutab kokkuleppepakkumist mõnikord ära relvana mitme süüdistatavaga kohtuasjas. Näiteks Savisaare juhtumis Reiljani ja Kunmani puhul. Villu Reiljan olukorras, kus tal on juba all tingimisi karistus, on ju nõus kõigega, et minna kokkuleppele ja mitte vangi. 

Alustada tuleks sellest, et prokuratuur ei tohi kokkuleppemenetluse võimaluse pakkumist kuritarvitada, mis ei tähenda seda, et kokkuleppemenetlust ei tohiks võimaldada muu hulgas mitme süüdistatavaga kriminaalmenetluses nendele süüdistatavatele, kes ei näe põhjust või ei näe mingisugust perspektiivi täiemahulise õigusvaidluse läbiviimiseks.

Kas kokkuleppemenetlust on ära kasutatud?

Selliseid kahtlusi pidevalt muidugi tõstatatakse, samas peab ütlema, et hetkel veel kohtunikuna ja olles selliste kahtlustega kokku puutunud kohtu suunal või siis, et meie käest on samuti tuldud ja küsitud, et kas nii võib, et kas siin ei ole tegemist prokuratuuripoolse alatu võttega. Ei ole minul isiklikult vähemalt selliseid juhtumeid esinenud, kus ma saaksin öelda, et prokuratuur tõesti on kuritarvitanud kokkuleppemenetluse võimaluse pakkumisega oma positsiooni.

Eestis kuulatakse inimesi kümme korda rohkem pealt kui näiteks vanas demokraatlikus riigis Rootsis. Kas Eestis kuulatakse liiga palju inimesi pealt?

Kas palju või vähe, siis ma arvan, et see suhteline küsimus. Eestis antakse aastas telefoni pealtkuulamiseks üle 600 loa aastas. Eestis registreeritakse aastas 27 000 kuritegu ja prokuratuur teeb lõplikke menetlusotsuseid ligi 10 000 isiku suhtes. 620 pealtkuulamisluba ja 10 000 inimest, kelle suhtes prokuratuur uurimist läbi viib. Ma arvan, et 6 protsenti või mis see siis teeb, see ei ole mingisugune katastroofiliselt suur number. Võrdlus teiste riikidega on alati väga tänamatu, sest see on väga lihtsustav, me ei tea esiteks seda, mida me täpselt võrdleme, mis numbrid me kuskilt võtnud oleme. Aga selleks, et võrrelda, me peame võrdlema samu asju. Teiseks kahtlemata tuleb arvestada sellega, et kuigi Eestis on toime pandud kuritegude hulk aasta-aastalt kahanenud, siis on see endiselt veel päris palju suurem kui vanas heas Rootsis.

Senine peaprokurör Lavly Perling on öelnud, et tema soovib jätkata tööd õigussüsteemis, et olete ka öelnud, et ei ole mingit põhjust, miks ta ei võiks seda teha ka prokuratuuris. Millisel ametipostil te Lavly Perlingut näeksite?

Selles osas mul mingisugust head vastust täna veel ei ole. Me peaksime need teemad kõigepealt Lavly Perlingu endaga läbi rääkima, et millised need perspektiivid on, kus ta võiks panustada. Tegemist on tugeva professionaaliga, kes on kaua aega prokuratuuris töötanud, kellel on suured teadmised, kogemused, nii et tal kahtlemata on, mida pakkuda kriminaal-justiitssüsteemile ka edaspidi. Aga kus või kuidas täpsemalt, seda ma täna öelda ei oska.

Tagasi tulles teie sotsiaalmeedia postituste juurde, mis on teatud erakondade suhtes olnud päris krõbedad. Kas te nüüd peaprokurörina enam selliseid  poliitilistel teemadel postitusi ei tee või jätkate sellega oma kinnises grupis?

Ei, kahtlemata sellises ametis peab oma sõnu valima ka kinnises seltskonnas, selliseid sensitiivseid postitusi olen juba mõnda aega vältinud. 

Tagasi üles