Päevatoimetaja:
Lomely Mäe
Saada vihje

EKI keelekool: vabandame, kohad on täis (5)

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Buss.
Buss. Foto: Eero Vabamaegi

Kui peaksid soovima kevadel koos Looduse Omnibussiga sõita Leetu ja plaanid nüüd end reisile registreerida, kohtud nende veebilehel teatega: „Vabandame, kohad on täis.“ Mina saan sellest ütlusest aru nii, et omnibussifirma pöördub minu poole ja palub andeks, et ta mulle pettumuse valmistab.

Ta vabandab minu ees, et ma ei oleks kuri või ülearu kurb. Firma soovib, et ma andestaks talle. Kas sellest ütlusest on võimalik kuidagi teist moodi aru saada? Ilmselgelt mitte. Kas see ütlus võib mingis mõttes olla keeles vildakas? Mis mõttes? Justkui ka mitte. Pöördugem allikate poole.

Kui uurin Sõnaveebi, siis näen, et kõik on klaar – seal on sõna „vabandama“ jaoks näidatud tähendus ’andeks paluma, vabandust paluma’ ja lisatud ka näited: Mees vabandas meeskonnakaaslaste ees ja Peaminister keeldus nii vabandamast kui tagasi astumast. Ehk et mees palus andeks meeskonnakaaslaste ees, aga peaminister keeldus andeks palumast.

Kui uurin õigekeelsussõnaraamatut ÕS, siis näen, et kuigi mina saan teate sisust õigesti aru, ei tähenda see veel, et keeleliselt on kõik õige. Nimelt ütleb ÕS, et ta seda sõna „ei soovita tähenduses: vabandust paluma“. Siit loen välja õpetussõna, et veebilehel oleks pidanud ütlema „Palume vabandust, kohad on täis“. Tekib küsimus, miks? Kas lugejal on võimalik „Vabandame, kohad on täis“-teadet muud moodi tõlgendada kui viisakat vabanduse palumist?

Keelt on võimalik vaadelda mitmel viisil. Sõnaveeb kirjeldab meie keelekasutust üldjuhul nii, nagu see on. ÕS omakorda jagab heakeele soovitusi. Aga mida ütleb eesti keele grammatika? 2017. aastal ilmunud „Eesti süntaksis“ käsitletakse sedalaadi juhtumeid kui pöördumist vestluspartneri poole (lk 495), siinses näites minu kui teate lugeja poole. On väga harilik ütelda: „Vabandage, praegu on minu järjekord“ või „Vabanda, ma ei tulnud selle peale“, aga ka „Vabandan, minu viga“. Sellised sõnad paiknevad üldjuhul lause alguses ja annavad märku, et mingi teade on tulemas. Samalaadsed sõnad on näiteks „oota“, „vaata“, „kuule“. Keeleteadlased osutavad, et selliste sõnade verbiline tähendus on tagaplaanil („kuule“) või hoopis kadunud („vaata“). Need sõnad, õigemini, nende mõned vormid, toimivad üsna iseseisvalt kui tavapärased viisakusväljendid. Ja nõnda tuleks neid kirjeldada ka sõnaraamatus. Vabandame (või: vabandage), et me seda pole veel teinud.

Vabandan ka Looduse Omnibussi ees, nende teadaandel pole midagi häda.

Märksõnad

Tagasi üles