EKI keelekool: usukeelest ja üksteisemõistmisest­

Külli Kuusk Foto: Erakogu

Nii nagu keel muutub ajas, muutuvad ka keeles olevad allkeeled. Usukeel pole selles suhtes erand. Mõisted on teisenenud, nende tähendusväli on muutunud kas kitsamaks või laiemaks.

Võtkem kasvõi sõna „altar“. Piiblis Moosese raamatutes räägitakse altarist, mis koosnes kuhja kogutud kividest. Möödus sajandeid ning siis tähistas altarit kindel paik uhketes või vähem uhketes kirikuhoonetes. Tänapäeval võib altar olla iga usuinimese kodus. Püüd kogu selle sõna muutumisteekonda ühes sõnastikus kajastada tundub pompoosse ettevõtmisena. Kuid just selline asi on Eesti Kirikute Nõukogu algatusel ning Eesti Keele Instituudi toel ette võetud. Tööd alustati aastal 2018 ning sellega tähistatakse 90 aasta möödumist ühest varasemast eesti keele tarbeks koostatud sõnastikust, millega alustati Usuteaduslises Ajakirjas. Keelelise nõuandjana esimese sõnastiku juures tegutses tollel ajal Johannes Voldemar Veski.

Kristliku usu sõnu seletav sõnastik ilmub Sõnaveebi terminivaatesse eeldatavalt järgmisel aastal. Seni püüab sõnastiku koostamiseks loodud töörühm, kuhu kuuluvad teoloogid ja leksikograafid, sõnastada kristliku usu keskseid mõisteid sellisel viisil, et need definitsioonid aitaksid nii neid, kes tõlgivad, neid, kes iga päev nn Kaanani keelt kõnelevad-kirjutavad, kui ka kõiki neid, kellel on kuuldu-kirjutatu mõistmiseks abi vaja.

Üksteist mõista on vaja aga ka kirikuringkondades. Näiteks tähistatakse sellist tähtsat mõistet ja eesti keele ajaloo mõistes huvitavat sõna nagu „armulaud“ eri uskkondades oma sõnaga. Uues ususõnastikus koondub ühte märksõna­artiklisse kõik, mida tähistatakse sõnadega „euharistia“, „püha õhtusöömaaeg“, „leivamurdmine“, „Kristuse surma mälestamine“ ja „altarisakrament“. Maailma mõistmiseks on oluline aru saada, et räägime samast asjast. Sõnaveebi koondub tasapisi kogu info, mis meil sõnade kohta olemas on. Tulevikus näeme ka usukeele jaoks oluliste sõnade kohta ühelt poolt seda, kuidas neid kasutatakse üldkeeles, teiselt poolt seda, kuidas neid mõistetakse kirikus. Usukeel võib samamoodi olla kimpus sellega, et ühe mõiste märkimiseks on käibele läinud mitu sõna ning tihti on selle olukorra tekitanud tõlkimine eri keeltest. Nii näiteks tähistavad usku tuhandeaastase rahuriigi saabumisse sellised sõnad nagu „kiliasm“, „millenarism“, aga ka „millennialism“ ja „millenarianism“. Tekib küsimus, kas on ikka vaja järjekordset sõna inglise keele vahendusel laenata, kui selleks on varem juba mingist teisest keelest sõna laenatud.