Kui Mäeotsa talu peremees Peeter pidi Orava poe müüja, oma pere ja mulgi mehe Märdi ees suure häbi ja alanduse üle elama, võis ta ainult iseennast süüdistada – tahtis ta ju kavalusega suurt raha teenida.
Stepan Karja: tangusool ja kruubipuder
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Endal, vagural Tartu pensionäril, aga pole olnud mingitki spekuleerimise kavatsust. Sellest hoolimata kerkis ükspäev, kui olin Swedbanki kontori töötajaga pidanud ägeda telefonikõne, silme ette Peeter Pindi hale kuju, kui tema valukibeda palge ees julgesid ilkuda peale kodakondsete ka veel vallakirjutaja ja kasak Kure Aadu. Ning Koidulauliku külajandi tegelastele mõteldes hakkasin lõpuks ennastki tundma poolkirjaoskamatu talumehena, kes ei taipa mõnerealise teksti sisu. Tõsi, sedapuhku polnud tegu vana seitungi, vaid pangas vormistatud dokumendiga.
Juba kevadel paistis deebetkaardi kasutamise uuendatud leping imelik: makselimiit ja sularaha limiit – nii üht kui teist 639,12 eurot päevas. Milleks täpsus sentides? Ja kuidas selline summa rahaautomaadist välja õngitseda?
Veel suurema küsimuse tekitas ostulimiidi ja makselimiidi kõrvutus, neist viimane mingil põhjusel esimesest poole väiksem. Aga – mis on mis?
Mõte kruvis üht- ja teistpidi. Ostmine – ostad kaupa või teenust –, mida seal targutada! Aga raha võid endast irrutada veel näiteks võlga või korterimaksu tasudes, trahvi või riigilõivu makstes. Ja mõned maksmised ei ole panga reeglite järgi maksmine tavapärases tähenduses? Endamisi sai otsustatud, et selle mõistatuse ma kunagi kindlasti lahendan.
Ühel jõulueelsel päeval helistasin panga klienditoe telefonil. Ausalt tunnistades tegin vea, et ei tahtnud kuulata juttu, mida tähendab sõna «ostma», ja palusin selgitada ainult seda, missugust maksmistoimingut ei loe pank maksmiseks. Et tähenduse erinevus tuleks hõlpsamini välja, panin ette käsitleda teemat konkreetsete näidetega, ja meil arenes umbes selline vestlus.
«Kas akende vahetus on teenuse ost?» – «Jaa, muidugi.» – «Autohoolduse või paranduse eest makstes?» – «See samuti maksmine.» – «Aga raha hambaravi eest?» – «Samuti maksmine.» – «Raha korteri hindamise akti eest?» – «Kuulge, sellistel küsimustel ei ole mingit mõtet. Ostmine või maksmine on ju tegelikult üks ja sama toiming.» – «Ise arvasin ka niimoodi, aga pank teeb vahet. Ja sellest me ju praegu räägimegi.»
Ja siis ... pangatöötaja järgmisest lausest tabasin ära tähtsad sõnad «... makseautomaadi vahendusel ...». Seega pole oluline toiming, vaid selle sooritamise koht ja vahend.
Oh, nüüd ma tean: suure makseautomaadi juures makstes pean arvestama väiksema ja väikese aparaadi (nimetatakse vist terminaliks) kaudu arveldades poole suurema päevalimiidiga.
See nii kerge pähe õppida. Mina aga pusin kahe sõna kallal nagu Mäeotsa Jüts! Enesepõlguse jäine käsi rõhub kuklas, küünistab hingetoru ja trummeldab ribikontidel. Või ... Ehk polegi tarkuseterade kogumine suur häbitegu? Mäeotsa peremees Peeter leidis ju päeva lõpuks soola ja tangu täpse hinna ning väärt väimehe.
Vastasmaja akendes on löönud särama malbe talvine päike ja süda kobab kätte edukate päevade rütmi ning nurrub laulda nagu hellitatud kiisu – et meie armas emakeel võimaldab inimestel üksteisest hästi aru saada.