Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2018/05/03/7822219t1h7dfe.jpg)
/nginx/o/2020/02/06/12925630t1h58fd.jpg)
Viljakas stsenarist Martin Algus kirjutas filmi «Talve» stsenaariumi ja astus nii ühte ritta Kaljo Kiisa, Valdo Pandi, Paul-Eerik Rummo ja Mats Traadiga, kes kirjutasid vastavalt «Kevade», «Suve» ja «Sügise» stsenaariumi.
Millal jõudis teieni ettepanek kirjutada «Talve» stsenaarium?
Produtsent Kris Taskaga tuli see jutuks juba mõni aasta tagasi. Kui Taska filmi jaoks raha leidis, siis hakkasime tõsisemalt tööle, see oli eelmisel talvel.
Mida tööle hakates tundsite ja mõtlesite?
Tundus väga huvitava mõttena. Kas või juba selle pärast, et filmisaagal on justkui lõpp puudu. Lugesin raamatu uuesti üle ja tekkisid kahetised tunded, sain aru, et see ei ole eriti filmilik. Võib-olla seetõttu ei ole sellest ka varem filmi hakatud tegema. Kui raamatust kinni hoides minema hakata, siis saab aru, et nii siit filmi ei tule.
Võtsin seisukoha, et kui saan loo ise välja mõelda ja raamatust nii palju abi võtta, kui just vaja on, siis oleks filmitegemine võimalik. Minu jaoks oli selle stsenaariumi heureka-moment ja kõige olulisem osa see, kui tuli mõte vahetada vana Arno Tali, kes raamatus kodukanti surema tuli, välja tema poja Arnoldi vastu.
Tema on noor vitaalne inimene ja loob Paunveres tõelise armukolmnurga. Siis rahunesin maha, hakkasin juba lugu nägema ja siis saigi otsast minema hakatud. Noorte, st Tootsi poja Oskari ja vaeslapse Maie lugu on raamatus olemas, aga üsna lõdvalt tagaplaanil.
Ei saa öelda, et raamatust üldse kasu ei olnud, aga need asjad tuli filmilikku võtmesse panna ja pinget olemasolevale juurde kruvida.
Võrreldes Tanel Toomiga – sest «Tõest ja õigusest» on igaühel mingi ettekujutus olemas – oli teil lihtsam, sest «Talvet» on lugeda viitsinud väga vähesed.