Otse Postimehest ⟩ Advokaat: hauarahuleping ei keela Eesti riigil Estonia vraki uurimist

Valitsus on korduvalt rõhutanud, et Estonia laevahuku põhjuste uurimist takistab 1995. aastal Soome ja Rootsiga sõlmitud hauarahuleping. Kohtus Estonial hukkunute lähedasi esindanud vandeadvokaat Piret Blankini sõnul on rahvusvahelise hauarahulepingu eesmärk kaitsta laeva rüüstajate eest, kuid see ei keela riigil laevahuku põhjuste väljaselgitamiseks laevavrakki uurida.

Miks on vaja laevahuku põhjuseid veel uurida? Skeptikud ütlevad, et seda on nii palju uuritud ja hetkel ei ole ilmnenud mingeid uusi asjaolusid. Miks peaks uuesti uurimist alustama?

Ma küsiksin vastupidi, et miks seda ei peaks uurima? See on tegelikult üks oluline inimõigus - saada teada, miks kellegi lähedane on hukkunud. See on täpselt samamoodi, kui küsitakse, et miks me mis tahes mõrva uurime, sest see ei too inimest tagasi. See on õige, aga omastel on õigus nõuda, et uuritakse, ja riigi kohus on seda uurimist läbi viia.

Seda laevakeret ei ole kunagi jäädvustatud, ja seetõttu, kui vahetu objekt on uurimata, ei saa ka teha tõsikindlaid järeldusi huku põhjuste kohta. Ka 2009. aastal jõudis Margus Kurmi juhitud asjatundjate komisjon järeldusele, et seniste uuringutega ei ole võimalik ümber lükata teisi stsenaariume, et on vaja vrakki uurida ja teha uued uuringud.

Kas laevakere uurimiseks tuleb laev pinnale tõsta? On räägitud, et see on väga kallis ja kas see väärib küünlaid?

Meie hinnangul ei ole põhjust öelda, et seda vrakki on vaja üles tõsta. Sellest ei ole uurimiskomisjonid rääkinud, ühtegi mõistlikku põhjendust sellele ei ole. Peaks piisama sukeldumisest, aga kuidas seda tehniliselt läbi viia, mis on need õiguslikud või tehnilised takistused, seda on veel vara öelda.

Ei ole mingisugust põhjust väita, et see uus uurimine peaks jääma  juriidiliste takistuste taha.

Valitsus poeb rahvusvahelise hauarahulepingu taha, mis sõlmiti 1995. aastal ja millele on lisaks Eestile, Rootsile ja Soomele alla kirjutanud veel mitu riiki, sh Venemaa. Valitsuse seisukoht on, et me ei saa ilma uute mõjukate asjaolude ilmnemiseta midagi uurima hakata, sest seda ei luba hauarahuleping. Justiitsminister Raivo Aeg rääkis suisa Balti regiooni riikide tülist, mille see võib vallandada. Kas hauarahuleping keelab riigil laevakere uurimist?

Tegelikult on see leping väga lühike, igaüks leiab selle üles, see on isegi avaldatud Riigi Teatajas 1995. aastal.

Lepingus on põhimõtteliselt vaid paar punkti ja see ütleb kolme asja. Esiteks, tõepoolest on kolm riiki kokku leppinud, et vrakki üles ei tõsteta. Seal ei ole rohkem põhjendusi, üks konkreetne lõik. Teiseks, tuleb vraki asukohale, Estonia huku kohale, üles näidata kohast austust. Kolmandaks, peavad riigid, kes on selle kokkuleppe osalised, nägema ette oma seadustes reeglid juhuks, kui keegi vrakile rüüstamise eesmärgil sukeldub – sellisel juhul peaks järgnema karistused. Seda on kinnitanud ka õiguseksperdid, viitan Rain Liivoja 2005. aasta analüüsile.

See leping, hauarahuleping, minu hinnangul ei takista uuringuid, et selgeks teha, millises seisus on vrakk ja sealt edasi, mis oli huku põhjus.

Nii et see hauarahuleping kaitseb rüüste, aga mitte uurimise eest. Leping ei keela riiklikul tasemel uurimist?

Minu hinnangul kindlasti mitte.  

Kas see valitsus läheb ajalukku sellega, et ta on avastanud või teinud kindlaks, mis Estoniaga juhtus või läheb ajalukku sellega, et ta siis, kui veel oli võimalus tõendeid leida, otsustas, et igaks juhuks seda ei tee. See on minu meelest põhiküsimus.

Kui leping puudutab ainult kaitset rüüste eest, siis mille alusel praegu valitsus ütleb, et nad peavad vraki uurimise korral hakkama lepingut ümber tegema, tühistama, kõigi osapooltega läbi rääkima?

Nende riikidega, kes selle kokkuleppega on ühinenud, eelkõige Soome ja Rootsiga, tuleb loomulikult suhelda ja tegevus kooskõlastada, see on ju selge. Küll aga ei ole mingisugust põhjust praegu väita, et uus uurimine peaks jääma juriidiliste takistuste taha.

Kas see valitsus läheb ajalukku sellega, et ta on avastanud või teinud kindlaks, mis Estoniaga juhtus või läheb ajalukku sellega, et ta siis, kui veel oli võimalus tõendeid leida, otsustas, et igaks juhuks seda ei tee. See on minu meelest põhiküsimus.

Kas me võime rääkida sellest, et kui huku aegu tõesti Eesti riigil ei olnud piisavalt võimekust uurida, mis seal täpselt toimus, siis tänapäeva tehnikaga on see võimalik ja mõistliku hinna eest?

Tõenäoliselt ei ole see lihtsalt nii, et sukeldutakse ja kõik on olemas. Võib-olla on vaja seal natuke liiva eemaldada. Fakt on see, et vrakki praegu betooniga kaetud ei ole ja täna oleks võimalik need tõendid ilmselt sealt leida. Vähemalt kui vrakki uurida, siis me saame kummutada need niinimetatud vandenõuteooriad, mis praegu on levinud.

Mida me sealt siis otsime? Auku?

Me otsime seda, mida uurimisel ikka otsitakse. Esimene asi on fikseerida, jäädvustada see, mis seal all on, ja siis juba vaadata, mis oli millegi põhjus. Ma ei julge öelda, et me otsime just konkreetselt auku, aga vähemalt kogume andmeid, teavet selle kohta, mis seis seal on, ja seda saab võib-olla kasutada tulevikus vähemalt ümberhindamiseks. Et neid andmeid ei pruugi enam varsti seal olla.

Te ütlete, et riigil on kohustus tõde päevavalgele tuua. Miks siis selle otsusega nii palju viivitatakse ja miks ei taheta seda enam uurida?

See on hea küsimus, kui ma teaksin, siis ma kindlasti ütleksin. Arvan, et võib-olla alguses tundus, et seda käsitletakse kas lugupidamatusena seniste uurijate vastu, et justkui ei usaldata neid tulemusi. Tegelikult on teadustehnika edasi läinud ja tehnoloogilised võimalused seda uurida on täna paremad.

Hauarahuleping räägib sellest, et tuleb austusega suhtuda kõigesse sellesse, mis seal all on. Aga kui me toome näiteks paralleeli - kui on tarvis tõde päevavalgele tuua, siis ka kriminalistid kaevavad kadunukesi hauast üles, et võtta proove. See ei tähenda ju austuse puudumist.

Absoluutselt. Samamoodi võib paralleeli tuua, kui DNA uuringute kaudu hakati rohkem kuritegusid avastama. Ka siis pöörduti varasemate kaasuste ja materjalide juurde, kui jäi tõde tuvastamata, ja siis uue tehnoloogia arenguga lahendati need kuriteod. See on täiesti normaalne ja seda peabki tegema.

Jätkates sama paralleeliga, siis rüüste oleks sel juhul, kui kriminalistid uurimise käigus võtaksid ära näiteks kadunukese abielusõrmuse. See on hauarahulepingu järgi keelatud – aga mitte uurimine. On see nii?

Just. Täna me räägime sellisest tehnoloogiast, et kõik, mis seal all peaks toimuma, kas siis inimeste või robotite poolt, jäädvustatakse reaalajas. Ma ei ole küll tehniline ekspert, aga sellist võimalust või ohtu, et seal keegi rüüstama läheb, tegelikult ei ole.

Sellele hauarahulepingule on kirjutanud alla ka Venemaa, kes tegi seda toona väga kiiresti. Siit ka spekulatsioonid, et tegemist võib olla riikide eriteenistuste vahelise kokkuleppega. Võib-olla peitub siin ka põhjus, miks praegu ei taheta valitsuse tasandil selle teemaga eriti edasi minna?

On ka spekuleeritud, et miks teatud toimikud, materjalid, lindid asuvad Ameerika Ühendriikides – spekulatsioone on tõesti nii palju. Mina ei saa neid kinnitada ega ümber lükata, sest fakte ei ole, aga et kuuldused ja kahtlused on üleval, ongi piisav põhjus, miks on vaja uurida.

Nii et teie ütlete, et ei ole mõtet pugeda valitsusel selle lepingu taha, see leping ei räägi midagi sellest, et riigid ei tohiks uurida ja tõde päevavalgele tuua?

Jah. Kõigepealt tuleb võtta vastu põhimõtteline otsustus, kas me tahame uurida ja siis vaadata, kuidas on seda võimalik teha.

Praegu Eesti valitsus ei ole täitnud kohtuotsust ja see on fakt.

Hauarahulepingule on tehtud ka õiguslik analüüs, mille tegi õigusekspert Lauri Mälksoo. See ekspertarvamus toona miskipärast salastati. 

2006. aastal tõepoolest hindas Tartu Ülikool riigi tellimusel küsimust, kas ja kuidas oleks võimalik seda hauarahulepingut üles öelda või sellest taganeda. Olen leidnud guugeldades andmeid siis selle kohta, et selline arvamus on antud, sellega on tutvutud, aga see arvamus on salastatud. Nii et tõepoolest, ma ei tea, mis seal täpselt kirjas oli ja ma ei tea, mis oli see küsimus, mis püstitati ja ma ei tea ka seda, miks see on salastatud.

Valitsus ei täitnud 25. jaanuariks kohtuotsust, mis kohustas neid otsustama, kas algatada uus uurimine või mitte. Valitsus otsustas hoopis luua justiitsministeeriumi alla töörühma, mis hakkab vaagima, kas tasuks alustada uut uurimist, ja see kõik võib tähendada lõputut venitamist. Mida te plaanite teha, et lähedased lõpuks oma vastused saaksid?

Tõesti on tehtud ainult põhimõtteline otsus moodustada komisjon. Ma ei tea, kas see komisjon on üldse moodustatud, kas see üldse moodustatakse ja millal need tulemused tulevad. Aga praegu tõepoolest Eesti valitsus ei ole täitnud  kohtuotsust, ja see on fakt. Õiguslikult saaksime me pöörduda kohtusse, et valitsust selle eest trahvitaks. Trahv läheb loomulikult riigieelarvesse, aga see ei too seda tulemust. Nii et praegu me vaatame, võib-olla on ka mingid diplomaatilised võimalused – hetkel ei oska ma seda öelda.

Tagasi üles