Suur lugu ⟩ See ei pidanud nii minema ehk Võimalik missioon – ajakirjanduse eesliinil kodukontoritest
21. märts 2020, 06:48
Postimehe toimetus töötab täiskoosseisus kodustel töökohtadel. Kuidas täidavad meie ajakirjanikud oma rolli meedia eesliinil? Eriolukord tekitab inimestes hirmu, uudishimu ja põnevust. Lehetegu on muutunud tähendusrikkamaks, sest hästi toimetatud informatsioonil võib olla elu hind.
Postimehe kultuuritoimetuse juhataja Heili Sibrits:
Ma kujutasin ette, et jõuan vaadata filme, telelavastusi, lugeda, kodus teha suurpuhastust… esimesed päevad kodukontoris on kui pidev tulekahju kustutamine, märksõnad on plaanide mitmekordne ümberkorraldamine ja suhtlemine-suhtlemine-suhtlemine (internet, Skype, telefon – geniaalsed leiutised!). Õnneks on laps täiskasvanu, nii et e-kooli mured jäävad minust eemale, seega saan täielikult pühenduda tööle (töönarkomaanina ma ei virise, pigem naudin), päeval paar korda kööki hüpata, et mängeldes lõuna-õhtusöök välja võluda, ka see mulle meeldib.
Tartu Ülikoolis õppiva poja tuba ongi Postimehe kultuuritoimetuse peamine staap.
Kodus töötamine pole mulle võõras, aga seni sättisin tööd tegema köögilaua taha (pikemad tekstid), kiired sutsakad said tehtud voodis või diivanil lösutades, siis nüüd mõistsin juba esimese päeva lõpul, et seljahädadest hoidumiseks tuleb kodukontor püsti panna – Tartu Ülikoolis õppiva poja tuba oli sobivalt tühi ja nüüd siis tema kastide vahel ongi Postimehe kultuuritoimetuse peamine staap, kust saab teha videokõnesid toimetuse liikmete kodudesse ja kõikjale, kuhu vaja.
/nginx/o/2020/03/18/13014394t1h05ee.jpg)
Paar nädalat nii elada pole hullu, isegi põnev on, aga kuu-kaks? Ükskõik, kui ok see olukord hetkel ka ei tundu, ootan ma tagasi vana maailma, vana normaalsust. Samas usun, et kodukontorid-koduõpe, e-poed, e-teater, e-kontsert, e-kino jms muudavad meie maailma ja meie tarbimiskogemusi ja kultuurkogemise ootusi.
Peamine, et tuleksime kiiresti ja tervena sellest kõigest välja – mida kiiremini, seda parem – et päriselt maailm ja inimesed ei kukuks kokku, seda nii majanduslikult kui ka vaimselt.
Õnneks tuleb kohe kevad, õitsvate õunapuude all on alati kergem. Aga kindel on, sel aastal istutan Nõmme aialapikesele maha lillede asemel söögikraami ja kõikidest õuntest teen mahla.
/nginx/o/2020/03/18/13014563t1h1df5.jpg)
Postimehe eriprojektide toimetaja Aarne Seppel:
On eriolukorra seitsmes päev, kodukontorit paar päeva enam. Eks kodukontoris ole varemgi tööd tehtud, aga praegu on erilisem. Naine on kodus, lapsed on kodus. Kaks tööd on kodus ja kaks kooli ka. Keegi on näljane, keegi tahab välja.
«Ma lähen ainult sõbra juurde.»
«Miks keegi mulle külla ei või tulla?»
Samal ajal upub e-kool uutesse ülesannetesse ja ma pean nuputama, kuidas 8-aastasele jagamist õpetada. «Noh, jaga lihtsalt, see on lihtne!» Vist ei ole pedagoogika meistriklass.
Toimetuse tool on palju mugavam. Toimetuse helid segavad vähem. Toimetuses on lihtsam puhkepausi võtta või kolleegi käest nõu küsida.
Hommikune skaibikoosolek on üks päeva tipphekti, nii tore on kuulata kolleegide häält.
Tahan tööle! Kontorisse! Toimetusse!
Hakkab tekkima rütm ja rutiin. Enam-vähem on juba teada, millal saab uusi nakatunute numbreid, millised on infograafikute põhjad. Vahepeal on vaja hinnata, kas järjekordne hirmpikk teadlase kirjutatud viiruselugu väärib tegemist, tõlkimist, väljamängimist.
«Iiissi, mis ma siin tegema pean?» Lihtsamad küsimused saavad ikkagi vastuse.
Tavalisel päeval vajub toimetus hiljemalt kuuest üsna hõredaks. Kodukontoris lisandub uusi ülesandeid ka hilistel tundidel. Ei ole punkti, mis tööpäeva lõpetaks. Hilisõhtul avastatud uus huvitav infokild vormub esimesel öötunnil uudisjutuks.
Puhuti on tunda, et närvid on pingul, kodune kraaklus sõbrale küllamineku teemal saab ootamatu jätku teravaks kujunenud skaibivestluses. Mõlemad tasanevad kiiresti, aga pinge on õhus.
Tahan tööle! Kontorisse! Toimetusse!
Postimehe uudistetoimetuse reporter Kerttu Kirjanen:
Ajakirjanikuna olen harjunud töötama toimetuses. Minu jaoks on kolleegide sagimine ja telefonide helisemine igapäevarutiini osa – heli, mille saatel olen harjunud tööd tegema.
Nii mina kui minu abikaasa oleme nüüdseks kodust tööd teinud pea nädal. Tänasest hakkasime vedelevates kohvitassides süüdistama meie kujutletavat kaastöötajat Marti. See aitab rutiini lõhkuda ja pakub nalja.
Tegelikult on kodust töötamine paljude jaoks uus olukord, millega harjumine võtab aega. Tuttavaid ja peret vaadates näen, et harjumine ei pruugi tulla kergelt. Tahes-tahtmata tunnen muret ema pärast, kes koolis logopeedina töötab. Süda valutab ka isa pärast, kes kiirabis töötades paljude koroonaviirusesse nakatunud inimestega kokku puutub.
Kuid liialt pead norgu lasta ei tasu. Eesti inimesed on ikka keerulistes olukordades hakkama saanud. Tegelikult on südant soojendav näha, et olenemata mõneti hirmutavast eriolukorrast leiavad inimesed turvatunnet üksteises. Olgu selleks siis ema, õde või abikaasa.
/nginx/o/2020/03/18/13014560t1h1626.jpg)
Postimehe «Meie Eesti» toimetaja Aimar Altosaar:
Mõtteid 17. märtsil 2020 Klooga koolimajas, kus aastatel 1874–1971 asus algkool. Meie elame Margega siin aastast 2005.
Viiruse tekitatud olukorda on hea kasutada ja nautida kodus. Pole varem ise ka mõistnud, miks olen ostnud nii palju raamatuid – kuid nüüd peaks olema nende aeg! Osalemine leheteos on aga muutunud palju tähendusrikkamaks, sest hästi toimetatud ja kontrollitud informatsioonil võib olla elu hind.
Tööd tuleb teha sama palju või rohkemgi, ajavõit linna sõitmise ja sealsete askelduste ärajäämisest on aga ikkagi suur. Pealegi kulub palju vähem närve ja raha! E-poodelmise sõltuvust pole mul ka tekkinud, pigem mõtleme naisega, kuidas kevadkuudel oma aega ja raha koduaia ümberkujundamisse investeerida.
Maailm muutub, meie ka, usun, et paremuse suunas. Mõttetu raiskamise ja ahnuse, looduse ja inimsuhete reostamise, piiramatu isekuse ja koostöövõimetuse võiksime jätta pandeemiaeelsesse aega. Elu on inimese jaoks kõige suurem väärtus, nii enda kui teiste oma. Liiga lühike niikuinii, sellepärast on just nüüd hea aeg mõtelda, kuidas seda kallist vara kõige paremini hoida!
Elu24 peatoimetaja asetäitja Dagmar Lamp:
Mul on raske hingata. On õhtuid, kui ma pean lapsele unejutu lugemise lõpetama, sest lihtsalt õhku pole. Kuklas on pidevalt tagumas katastroofi eelaimdus ja isegi, kui õnnestub keskenduda millelegi meeldivale (näiteks tööle!), siis see kuklatunne ei kao kuhugi. Ärevusefoon on pidev ja ümiseb kõrvus.
Ma annan endale aru, et suur osa sellest on minu antud oludes hoogu juurde saanud ärevushäirel. Aga ma tean ka, et ma pole ainus, kellel on kohati füüsiliselt raske – isegi, kui nad on n-ö noored ja terved inimesed. Vaimse tervise probleemid lükkuvad mõnes mõttes praegu üldise kriisi valguses tagaplaanile, kuid ometi on need hetkel paljudel inimestel vihasemad kui varem...
Ja siis avastan, et mind rahustavad imelikud asjad. Muidugi klassikalised 5-4-3-2-1 ärevuse maandamise tehnikad ja mediteerimine, aga ka näha fotosid teistest inimestest kodukontorites paneb mingil põhjusel hinge laulma.
Muidugi ma annan aru, et suures plaanis pole interneti, teleka ja vee olemasolul kaks nädalat kodus püsimine mingi eriline kunsttükk (mõelge Siberile!; mõelge sõdadele! jne), et see väike ebamugavus pole asigi, mille üle kurta tohiks, aga ometi tahab süda ja meel saada ka praegusel ajal pai.
On okei, kui sa oled ekstravert nagu mina ja sind lämmatab üksindus ja määramatus.
On okei tunda hirmu, teadmatust, ärevust ja paanikat. On okei, kui sa oled ekstravert nagu mina ja sind lämmatab üksindus ja määramatus. On okei seda tunda ja seda tunnistada. Siis tõmbame hinge, surume jalad antud hetkesse – mis on harilikult üsna hea, erinevalt sellest katastroofistsenaariumist, mis kuklas peksab – ja lähme edasi. Üheskoos, aga praegu veel eraldi.
Postimehe peatoimetaja asetäitja Aivar Reinap:
See ei pidanud nii minema. Ühel hetkel oli kogu toimetus tühi ja kõik olid kodus, sest hirmutava viirusega oli kokku puutunud väidetavalt mitu inimest. Paar neist istusid tööl minu kõrval ja mitu päeva. Targemad lahkujad võtsid kaasa kuvari, teised läksid selle järele päevi hiljem. Ajakirjanikule kaugtöö ei peaks ju olema midagi erilist. Sülearvutis komandeeringus või õhtul kodus lugusid kirjutanud on paljud, lisaks on internetipõhine nii veebi, kui ka paber-Postimehe haldamine. Justkui kõik on olemas ja paljud on ka kodust asju teinud, aga kui kõik korraga kodus, siis on olukord sootuks teine. Esimene päev kodutööd oli justkui esimene päev uuel töökohal: palju sebimist ja tegemist nii, et ei märka lõunat süüa ega koju minna, s.o teise tuppa teleka taha. Selg on valest töötoolist peagi kange ning kõnede arv päevas nii suhtlusakendes kui mobiilis ületab kontori nädalanumbrit. Samas asjad liiguvad üllatavalt kiirelt, paljude inimestega suhtled rohkem kui kõrvuti tööl istudes ning head mõtted jõuavad realiseeruda kiiremini kui eales varem.
Kohe esimestel päevadel jõudsime toimetuses arusaamisele, et koosolekute arvu ei ole mõtet mingil juhul vähendada ning traditsioonilised koosolekud peavad jääma. Kodus videokoosolekul töökaaslasi nähes tuleb kohe soe tunne ja naeratus näole, sest saad aru, et sa pole üksi. Kõik on õhinaga asja juures ning see loob kindlustunde, et hoolimata segastest aegadest töötab masinavärk õlitatult edasi. Eks meelde tuleb jätta, et koosolekule või siis kõrvaltuppa minnes kammiks juuksed ära ja paneksid korralikult riidesse, sest töö on töö ja kui oled selleks valmistunud, siis oledki nagu päris kontoris. Kahjuks nalja saab võrgus vähem ja paljud ei saa ka vestlusakendes tehtavale mustale huumorile pihta, aga mis seal ikka. Kui see kodus töötamine veel kaua kestab, siis tuleb lisaks kuvarile tõenäoliselt ka arvutitool töölt koju tuua, sest selg jääb haigeks ning kodused arvutitoolid on koolitööd tegevad lapsede hõivanud. Tuleks vist panna ka meeldetuletus, et vahepeal laua tagant püsti tõuseks ja õues väikse jalutuskäigu või jooksuringi teeks, sest tööpäevad kipuvad kodus venima veel pikemaks kui töö juures, kuigi tööle sõiduajas peaks tekkima suur kokkuhoid. Kui see jama üks kord lõppeb, siis võiks taolisi kodus töötamise nädalaid vahelduseks toimetuses veelgi teha. See raputab veidi inimesi ja paneb ehk oma tööle veidi teise nurga alt mõtlema.
Postimehe uudistetoimetuse reporter Brita-Maria Alas:
Mõistetavalt tekitab praegune eriolukord inimestes hirmu, uudishimu ja põnevust. Uut informatsiooni tuleb uksest ja aknast ja seda täiesti ettearvamatutel hetkedel. Veidi enne südaööd teavitasime lugejaid eriolukorrast, keset ööd saatsime teate uuest kehtestatud piirikontrollist.
Informatsiooni on meeletult palju – meid usaldatakse murede, küsimuste ja vihjetega. Samal ajal saadetakse meediamajale teateid mitmelt rindelt. See on au, et saame olla sellisel ajal paljudele infoallikaks. Omamoodi eriolukord on ju ka toimetuses – minutipealt keegi koju ei lähe, tehakse vabatahtlikult lisatunde ja puhkuse ajal tullakse kolleegile meelsasti appi.
Kodukontor raskendab asja, kuna enam ei saa kolleegile üle laua hõigata. Tegelikult on kodukontor praegusel pingelisel ajal omamoodi vahva ja mõnus ka. Kes istub kodus diivanil fliisteki all teetassiga, kes jälgib toimuvat pingsalt maakodus – ühenduses oleme niikuinii.
Postimehe kultuuritoimetuse ajakirjanik Hendrik Alla:
Filmiajakirjanikuna möödub minu elu peamiselt toimetuses ja kinodes. Kui kinod on kinni ja toimetus suletud, selgus, et mu kodust saab päris mõnusa minitoimetuse, paremagi veel kui päris. Omad head ekraanid ja korralikud kõlarid, kust keskendumist soosivat muusikat kuulata, avatud toimetuses võimatu asi (soovitan näiteks Burzumi värsket albumit «Thulêan Mysteries»).
Kuna mu elukaaslane töötab ka ajakirjanikuna, siis on meil mõlemal nüüd päris oma kabinet (lapsed suured ja oma elu peal). See on luksus, mida lehetoimetuses endale lubada ei saa. Sellistes tingimustes, eriti kui tõhusa toiduvaruga külmkapp on kümne sammu kaugusel, võib üks ajakirjanik päris pikalt vastu pidada ja vajadusel 20 tundi ööpäevas tööd teha.
Seda me kõik teemegi, sest ajalehtede ja portaalide loetavus on enneolematult kõrge. Ja kultuur on kriisi ajal erilise hooga õitsele puhkenud. Järjest avatakse veebipõhiseid filmifestivale, stuudiod paiskavad internetiteenustesse ennaktempos filme, mis muidu kinodes linastuksid ja sel ajal, kui tööd ei tee, on mul lõpuks võimalus harvendada käsivarrepikkust nimekirja pealkirjaga «Filmid, mida pean kindlasti vaatama, aga aega üldse ei ole». Varsti selgub, kuidas tuleb kodutoimetuses välja filmisaate «Hendrik Alla liikuvad pildid» salvestamine. Seniks muusikat!