Ma tahaksin elada tavapärast elu, käia tööl, suhelda, kuulda ka suurematest asjadest kui pisik, ujuda ja sugugi mitte lennata. Mitte mina pole siin tähtis, vaid et sellistest inimeste tahtmistest kujuneb elu ja majandus. Kui meid on pandud neist loobuma, saame veel vähem käia tööl, suhelda, osta, vormistada eluasemelaene, toota ja abivajajaid aidata, ravida näiteks.
Ma pole epidemioloog, aga parimaid asjatundjaid küsitledes olen teada saanud, et nad kardavad avalikult rääkimise korral sõimata saada, ent me mõtleme ühes suunas: ükski viirus ei ole ei meditsiiniliste tagajärgedega võrreldes ega absoluutselt pälvinud selliseid reaktsioone ega põhjustanud sellist majanduse ja elu vabatahtlikku tardumist kui see. Tema nimigi vist nõuab juba eufemisme, aga ta on seisanud isegi muude haiguste ravi, takistab tarneid ja tekitab paanikanõudluse troppe ka iseendaga võitlemise vastu. Meie, kes me ju keskeltläbi oleme tervise küsimuses keskpärased, huvis keha toimemehhanismide vastu, liikumises, toitumises, ülekaalus, režiimi pidamises, oleme selle pisiku nakkuvuse suhtes muutnud end määral, mis ei näi jätkusuutlik.
/nginx/o/2020/05/17/13105879t1h2dc3.jpg){kind=small}
