Tomas Pueyo: Mida on õppida kriisi seljatanud riikidelt? (14)
29. aprill 2020, 15:14
Kuu aja eest lõime häirekella artikliga «Koroonaviirus: miks te peate tegutsema nüüd». Pärast seda palusime riikidel meile aega võita looga «Koroonaviirus: Haamer ja Tants» ning vaatlesime detailselt olukorda USAs artikliga «Koroonaviirus: paljudest saab üks». Kokku on neid artikleid vaadanud üle 60 miljoni inimese ja neid on tõlgitud enam kui 40 keelde.
Tants on lihtsalt avastus, avastus, avastus. - Martha Graham
Sellest ajast on kinnitatud koroonaviiruse juhtumid kasvanud kahekümnekordselt 125 000-lt üle 3,1 miljonini. Miljardid inimesed üle maailma on Haamri all: nende valitsused on kehtestanud ranged sotsiaalse distantseerumise meetmed, et viiruse levikut takistada.
Enamik tegi õigesti: Haamer oli õige otsus. See andis meile aega, et epideemiat piirata ja mõelda välja, mida teha järgmise faasi – Tantsu – ajal, kui me hakkame karme sotsiaalse distantseerumise meetmeid lõdvendama hoolikal viisil, et teist puhangut vältida.
Kuid Haamer on raske. Miljonid on kaotanud töö, sissetuleku, säästud, ettevõtted ja vabaduse. Maailm vajab vastuseid. Millal see lõppeb? Millal me neid meetmeid lõdvendame ja läheme tagasi normaalsuse juurde? Mida selleks on vaja? Milline saab elu olema?
Millal me jõuame Tantsuni?
See artikkel selgitabki, millal ja kuidas me tantsima hakkame. Sellest avastame:
- Mida on meil õppida maailma riikide kogemusest?
- Milliseid meetmeid peame rakendama tantsu ajal, et oleks võimalik naasta normaalsuse juurde? Mis on selle hind?
- Kuidas me selle reaalsuseks muudame?
Me õpime järgnevat:
- Haamer on andnud meile ajavaru. Miljonid elud päästeti. Nüüd teame, mida peame tegema, et tantsida. Me võime õppida nende edust ja nende läbikukkumistest. Tegelikult saame selle tantsu üsna odavalt.
- Tõenäoliselt ei pea me jätma ettevõtteid ja koole suletuks. Kuid me peame teadma täpselt, millised need meetmed on, sest me peame hakkama nendeks valmistuma juba praegu.
- Suur vastutus lasub valitsustel. Enamik ei ole veel teinud, mida oleks vaja. Nad kibelevad normaalsusesse naasma, kiirustavad ilma, et oleksid valmis. Paljudes riikides puhkeb teine laine.
- Kui me õigesti käitume, võime mõne nädala jooksul uue normaalsuse juurde naasta. Meie elu muutub umbes aastaks, kuid need muutused saavad olema mõistlikud. Need lubavad vältida nii laialdast suremust kui ka majanduslikku kollapsit.
See artikkel on kasvanud väiksema raamatu mahtu, seega selle ühes tükis avaldamise asemel avaldame seda peatüki haaval.
Teeme ära!
1. Olukord maailmas
Juhtumite arv üle maailma kasvab.
Kuid see kasv peidab endas väga positiivset fakti: asjad lähevad paremaks.
/nginx/o/2020/04/29/13076962t1hf744.png)
Mõned riigid võitlevad endiselt kriisi kõige hullema staadiumiga. Kuid need, mis võtsid kiiresti kasutusele vajalikud meetmed, päästsid miljoneid elusid.
See graafik näitab ühte riiki rea kohta. Mida punakam on päeva värvus, seda lähedamal on see arv maksimaalsele uute juhtumite arvule riigi kohta. Riigid, mille punane osa on paremas servas, läbivad praegu uute ametlike juhtumite lõikes kõige hullemat aega. Riigid kollakamate või rohekamate sektsioonidega graafiku lõpus on jätnud hullema seljataha.
Värvispekter kehtib ühe rea kohta, nii et igas reas on esindatud kõik varjundid rohelisest punaseni. Ma näitan juhtumite absoluutarvu, mitte arvu populatsiooni kohta, sest ma ei hinda riikide vastust, vaid seda, kas nende puhang on kontrolli all. See seisab eraldi riigi elanikkonnast.
Valisin riigid regioonide või linnade asemel, sest need tegutsevad poliitilisel tasandil, millel on kõige suurem mõju kriisi haldamisel. Ma ei näita päevaste protsentide muutumist, sest need kalduvad varajase kasvu suunas.
Võtke arvesse, et see näitab ametlikke juhtumeid: see tähendab, et hiljutise testide arvu kasvuga riikidel kajastub see ka hiljutiste juhtumite kasvus. See ei pruugi anda pilti puhangust, vaid sellest teavitamisest.
Arvan sellegipoolest, et see on õige representatsioon, sest juhtumite tegelik arv on teadmata, samas ametlikest juhtumitest on laialt teada ning riikide igapäevaste testide juures pole piisavalt detailsust, et seda efekti saavutada. Mõned riigid võivad paista tublid, sest nad lihtsalt ei ole viimasel ajal palju teste teinud.
Seda graafikut vaadates on esimene küsimus, mis pähe tuleb: mida nad tegid? Mida saaksime õppida erinevate riikide kogemusest, nii neilt, kes kriisi ületasid, kui neilt, kes seda üldse vältisid?
Selle jaoks peame teadma, kus paiknevad riigid Haamri ja Tantsu faasis.
Haamri mõju all olevad riigid moodustavad ligi 60 protsenti maailma rahvastikust. Miljardid inimesed on kaotanud liikumisvabaduse ja elatusallika. Nad peavad alustama nullist, kuid on hirmul, et ei suuda.
Seetõttu plaanivad paljud Haamri faasis olevad riigid avada oma majanduse järk-järgult. Mõned on alustanud koolide avamisega, teised avavad ettevõtteid. Kuid enamik ei ole seda veel teinud.
Kuidas saaksid sügaval Haamri faasis olevad riigid teada, milline hakkab välja nägema nende Tantsu faas? Kuidas saaksid nad teha plaani, mis vähendaks haigestunute ja surmade hulka, samas kui elanikkond võib jääda kindlaks, et teine laine ei tule tagasi ega hävita nende elusid uuesti?
Seda saab teha ajamasinat kasutades.
Selle nimi on internet.
Ja tuleviku nimed on Taiwan, Hongkong, Hiina ja Lõuna-Korea.
2. Tantsu meistriklass: reis tulevikku
Tunnel, kus me oleme, on pikk ja pime, kuid selle lõpus on valgus. Me teame seda, sest oleme näinud, kuidas mõned riigid on juba väljas valguse käes.
Kui tahame teada, mis saab pärast Haamrit, peab meie reisi esimene peatus olema ainsas riigis, mis on jätnud Haamri seljataha. Seega rikkugem reisikeeldu ja külastagem Hiinat.
Hiina tants pärast Haamrit
Hiina on läinud tipust, mil päevas lisandus ligi 6000 uut haigusjuhtu, vähema kui 60 peale. See on elanike arvuga võrreldes ligi 2000 korda väiksem päevane haigusjuhtumite arv kui USAs.
Nemad saavutasid selle kõige raskema Haamriga, mida maailm on näinud. Ühe mehe kogemus võtab hästi kokku, milline see kogemus oli. Asja tuum: kõik oli suletud, kõik püsisid kodus, pidevalt, nädalaid, kõikjal.
Milline on elu nüüd? See Twitteri lõim näitab fotosid Pekingist 10. aprillil.
...of the world will also have lightened considerably. That is not to say we don’t have a difficult environment ahead of us – we clearly do, especially economically: notice that except for cafes (left), the shops in Beijing (right) are still mostly empty – but in the past few... pic.twitter.com/8JnldBZ8xV
— Michael Pettis (@michaelxpettis) April 10, 2020Inimesed liiguvad jälle tänavatel, maskid ees. Enamik ettevõtteid, liiklussõlmi ja firmasid kasutavad kontrollpunkte inimeste kehatemperatuuri ja tervisekoodi kontrollimiseks.
Wuhan's lockdown is set to be lifted, but many residents fear another wave of infections if people do not stay vigilant. pic.twitter.com/153TbPcjbT
— SCMP News (@SCMPNews) April 7, 2020Need on valitsuse juurutatud koodid. Kui su kood on roheline, võid minna igale poole, kui see on kollane või punane, tuleb jääda karantiini või isolatsiooni ja sul on keelatud enamikku hoonetesse sisenemine.
Cities in China like Beijing are requiring #coronavirus test results from people before they leave Wuhan, the epicenter of the virus.@sharonchenhm takes us through the #COVIDー19 testing process pic.twitter.com/2nKKwBOK7n
— QuickTake by Bloomberg (@QuickTake) April 10, 2020Arvatakse, et valitsus kogub kõik nendest rakendustest saadavad andmed (kas siis tsentraalselt või regioonipõhiselt), et saada teada, kus isik on viibinud, ja jälgida kõiki potentsiaalseid inimesi, kes võisid saada nakatunult nakkuse.
Reisimine on endiselt väga piiratud, kuid seda esineb. Sellega kaasneb aga palju testimist ja tööliste jaoks isikukaitsevahendite kasutamine, mis läheb maskidest oluliselt kaugemale.
Sneak peek into US air travel in six months. pic.twitter.com/uRjc1F9sDh
— Brent Beshore (@BrentBeshore) April 4, 2020Koolid on jäänud suletuks, kuid mõned avavad uksed kuu lõpus.
Teised riigid, mis on meie jaoks kõige relevantsemad, on Lõuna-Korea, Singapur ja Taiwan.
Lõuna-Korea on oluline, sest selle puhul on tegu esimese riigiga, mis on edukalt suutnud puhangu maha suruda ja tantsib nüüd edukalt – seda ilma riiki sulgemata. Singapur on oluline, sest see tantsis edukalt pikka aega ja me saame õppida selle vigadest. Taiwan on oluline, sest neil ei ole kunagi puhangut tekkinud, hoolimata äärmisest lähedusest Hiinale.
Vaatame nüüd nende näiteid.
Taiwani igavene tants
Taiwan oleks pidanud kannatama ränga puhangu all, sest asub Hiina külje all ja sellel on Hiinaga lähedased suhted. Selle asemel on riik 27. aprilli seisuga maailmas koroonajuhtumite arvult 104. kohal ja kokku on seal natuke enam kui 400 haigusjuhtumit, viimaste päevade jooksul vaid mõne uue nakatumisega päevas. 300 korda väiksema elanikkonnaga Andorras on kaks korda rohkem nakatumisi.
Taiwan saavutas selle sulgemata ettevõtteid, koole ja keelamata sotsiaalseid kogunemisi. Taiwan lihtsalt ei pidanud maksma ränka hinda, mida oli vaja teistel riikidel maksta. Kuidas nad seda tegid? See annab sellest aimu:
My phone, which is satellite-tracked by the Taiwan gov to enforce quarantine, ran out of battery at 7:30 AM. By 8:15, four different units called me. By 8:20, the police were knocking at my door.
— Milo Hsieh (@MiloHsieh) March 22, 2020
Selles loos jutustab reisija oma kogemusest Taiwanil maandudes ja sellest, millise uskumatu karantiini ta läbis. Mõned tsitaadid karantiiniosast:
8.30 järgmise päeva hommikul äratas mind varajane kõne. See oli kohalikust valitsusest, et kinnitada, kus ma olen, et ma olen, kes ma olen ja kontrollida minu reisisajalugu, praeguseid terviseprobleeme ja sümptomeid.
14.30 pärastlõunal, järjekordne ootamatu kõne kohalikult nõukogult, mis kontrollis minu seisundit. «Tavapärane juhukontroll, härra Chen. Kohalik ametnik tuleb teie juurde kell 15.00 esmast kontrolli tegema. Kas tunnete end hästi?»
«Mul on kõik korras. Kas te teete juhukõnesid, et teha kindlaks, et me püsime kodus?» küsisin mina.
«Jah, me teeme seda 2–3 korda päevas. Palun ärge lahkuge oma korterist ja võtke kasutusele vajalikud ettevaatusmeetmed oma perekonna kaitsmiseks. Kui te kodust lahkute, kardan ma, et politsei on varsti teel.»
«Aga kuidas te teate, kui inimesed kodust lahkuvad? Mind ei jälgitud GPSi abil, sest ma ei ole saanud mingit jälgitavat mobiiliseadet lennujaamast,» uurisin ma.
«Ei. Mobiiltelefon antakse siis, kui teil ei ole seda. Kuna teil on oma telefon, jälgige palun, et see oleks teil pidevalt sisse lülitatud järgmise 14 päeva jooksul. Kui te kaotate ühenduse, palun võtke meiega teisi vahendeid kasutades ühendust, vastasel korral võib politsei teie lävele ilmuda...»
«Te peate silmas, et mind juba jälgitakse?»
«Jah, te andsite meile oma numbri ja sellest piisab.»
Hiljem saabus kell 20.30 sõnum, milles paluti mul tunni pärast samale numbrile vastata. Ma helistasin tagasi ja küsisin, milles asi, sest ma ei rikkunud ühtegi reeglit.
«Te võisite ajutiselt ühenduse kaotada või ei liikunud pikema aja vältel, seega arvas süsteem, et te olete ehk oma telefoni koju jätnud ja me ei saa riskida teie kodust lahkumisega,» lausus mulle õhtune teenistusametnik. Seega suudab nende süsteem tuvastada, kui sa oled paigal ega liigu oodatud mahus...
Ma pean ütlema, see karantiiniprogramm on rabavalt muljetavaldav...
Taiwani valmisolek on hämmastav. Siin on nimekiri üle sajast meetmest, mida nad veel enne märtsi rakendasid. Siin on mõned näited nimekirjast ja teistest allikatest:
Varajased ja ranged reisikeelud, mida uuendatakse iga päev
- Maskitootmise tsentraliseerimine, alates 2,4 miljonist maskist päevas (kaks korda rohkem kui nende toonane 1,3-miljonine vajadus).
- Kindlaks määratud hind, et vältida röövrikastumist, algselt 0,5 USA dollarit maski kohta.
- Karistused hinnamanipulatsioonidele maskide ja muude tähtsate tarvikute osas olid 1–7 aastat vangistust ja trahv kuni 176 000 USA dollarit.
- Libauudiste levitamist võidakse karistada 100 000 USA dollariga.
- Ennetav juhtumite avastamine: kõikide inimeste testimine, kellel oli varem olnud gripisümptomeid, kuid andsid gripi kohta negatiivse proovi. Nii avastati mõned koroonaviiruse patsiendid.
Kõik eelmainitu juhtus enne, kui Wuhan üldse suleti! Ja siis nad jätkasid:
- Sõdurid mobiliseeriti maske tootma.
- Maskide ametlikku hinda langetati veebruari lõpuks umbes 0,2 USA dollarini.
- Viimaks hakati päevas tootma kuni 10 miljonit maski (23 miljonile elanikule) ja seda enne märtsi lõppu. Maske jagati talongisüsteemi alusel ja nende eksport keelati.
- Ühendati reisi ja tervishoiu andmebaasid, et tervishoiuametnikud saaksid teada, kes on suuremas nakkuse riskirühmas. Taiwani haigustekontrolli keskus sai jälgida olukorda reaalajas.
- Reisijad jaotati riskitaseme alusel alates neist, kel lubati riiki vabalt siseneda, kuni nendeni, kes pidid jääma kohustuslikku karantiini.
- Karantiinitoetus toidu ja julgustusega.
- Karantiini kontrollimine inimeste mobiilisignaali kaudu. Kui neil ei ole telefoni, annab valitsus neile selle. Võimudele saadetakse häire, kui seade lülitub välja rohkem kui 15 minutiks.
- Isikud, kes ei allu koduse karantiini nõudele, antakse välja korrakaitsele ja neid hakkab jälgima politsei. Ühte paari trahviti 14-päevase koduse karantiini reegli rikkumise eest 10 000 USA dollariga.
Kui maailm oleks kursus ja iga riik läbiks koroonaviiruse eksamit, teeks Taiwan testil puhta töö. Ja nad pakuvad ka oma abi. Kui ma oleks kaasõppur, võtaksin ma selle abi vastu.
Paari asja tuleks rõhutada. Esiteks on riik võimeline seda tegema, sest Taiwani haiguste kontrolli keskus oli valmis ja sel oli laialdane võimekus 2003. aasta SARSi epideemia kogemusest.
Teiseks tegutsesid nad kiirelt ja otsustavalt, viies iga päev sisse uusi üleriiklikke meetmeid.
Kolmandaks ühendasid nad tervishoiuandmed reisiandmetega ja andsid positiivsed tulemused politseile. Nad paistavad kasutavat tavapäraseid inimjälgimise tehnoloogiaid, kombineerituna tervishoiu- ja reisiandmetega, kuid mitte telefonil põhinevate liikumisandmete või krediitkaartidega, vähemalt nii palju, kui mina aru sain – seda juhul, kui sa ei ole haige. Aprillilõpu seisuga on neil olnud natuke enam kui 400 juhtumit, mis muudab nende koormuse talutavaks.
Lõuna-Korea väike Haamer ja Skalpell
Lõuna-Korea oli esimene riik maailmas, mis sai koroonaviiruse puhangust jagu ilma üleriiklikku Haamrit kasutamata. Polnud restoranide, tehaste või poodide sulgemist kogu riigis. Ei mingit kohapeale karantiini jäämist. Ei mingit osalejate piirarvu ületavate ürituste keelustamist.
Mida nad siis tegid? Nad kasutasid väikest Haamrit ja Skalpelli.
Peamine puhang toimus Daegu linnas pärast seda, kui nüüd kurikuulus Patsient 31 levitas viirust kokku üle 5000 inimesele, kes olid seotud Shincheonji sektiga. Tegu oli ligi poolega tänasest riigi kogujuhtumite arvust.
Seal ei sulgenud valitsus ettevõtteid, kuid elanikel oli kogemusi 2015. aasta MERSi puhanguga ja tänavad muutusid piirangutest hoolimata tühjaks.
Kaubakeskused, restoranid ja tänavad Daegus, riigi suuruselt neljandas, 2,5 miljoni elanikuga linnas, olid suuresti tühjad, meenutades elanikele ja sotsiaalmeediakasutajatele stseene katastroofifilmidest.
«Keegi oleks nagu visanud pommi linna keskele. See näeb välja nagu zombie-apokalüpsis,» lausus 28-aastane elanik Kim Geun-woo Reutersile telefoni teel.
Daegu võimud sulgesid lasteaiad, lükkasid edasi koolitunnid ja sulgesid avalikud raamatukogud, muuseumid, kirikud, päevakodud ja kohtud.
Kuid sama ei tehtud Daegust väljaspool. Karantiini piirati puhangualadele ja sellel ei olnud agressiivset mõju majandusele.
Üks viis nende meetmete mõju hindamiseks on liikuvuse kaudu. Kui palju on lõunakorealased liikunud viimase paari kuu jooksul? Selle leidmiseks on hea moodus võrrelda nende liikuvust rasket Haamrit rakendanud riigi Hispaaniaga.
Kuidas suutis Lõuna-Korea kontrollida epideemiat ilma raske Haamrita? Selgitades täpselt välja, kes on haige ja pannes karantiini kõik nendega kokku puutunud isikud.
Selleks, et saada teada, kes on haige, on vaja testida võimalikult palju inimesi.
Me kõik oleme kuulnud nende imepärasest testimisvõimekusest alates läbisõidupunktidest kuni telefoniputkadeni, mis suudavad testid seitsme minutiga ära teha.
Tulemuseks on üks kõige uuenduslikumaid testimisoperatsioone maailmas.
Me valisime mõõtmiseks positiivse tulemuse andnud testid, sest see on parim viis hinnata, kui hästi testimine töötab. Me rääkisime sellest oma eelmises artiklis «Koroonaviirus: paljudest saab üks». Testide koguarv on tähendusetu, kui tegu on suure riigiga või seal on palju juhtumeid. Testide koguarv elanikkonna kohta ei ole mõistlik näitaja, kui juhtumeid on vähe. Kuid madal protsent positiivseid teste annab tunnistust, et riik testib suurt hulka inimesi võrreldes probleemi ulatusega. Mõned inimesed nõustuvad.
Riikidel nagu Prantsusmaa või Ühendkuningriik, kus juhtumite arv on kasvanud üle pea, ei ole piisavalt komplekte, et kõiki testida. Isegi Saksamaa või Singapur, mis suutsid varem peaaegu kõiki testida, ei suuda enam oma puhangu ulatuse tõttu seda teha.
Kuid samal ajal testivad riigid/piirkonnad nagu Taiwan, Hongkong, Vietnam või Lõuna-Korea piisavalt inimesi, et vaid alla kolme protsendi nende testidest on positiivsed. Nad ei testi ainult sümptomitega inimesi. Nad testivad kõiki, kes on nendega kontaktis olnud. Kuidas nad seda teavad? Lõuna-Korea näiteks kasutab selleks kõige arenenumat kontaktijälgimise süsteemi väljaspool Hiinat.
Lõuna-Korea valitsusel on epideemiate ajal ligipääs mobiiliandmetele, krediitkaadiandmetele ja valvekaamerate salvestustele. See on pärast MERSi puhangut vastu võetud seaduse tulem:
«Me muutsime seadusi, et seada nakkushaiguste kriiside ajal sotsiaalne julgeolek individuaalsest privaatsusest kõrgemale.» - Dr. Ki New York Timesile
Sellise informatsiooni põhjal teavad nad, kuhu inimesed liikusid. Seejärel teevad nad selle info avalikuks (isikutunnused eemaldades), et elanikud saaksid ise vaadata, kas nad on nakatunud inimesega kokku puutunud. Nad peavad ühe tunni, mõnikord isegi minuti täpsusega arvestust nakatunud inimeste liikumise kohta – milliseid busse nad kasutasid, kus ja millal sisenesid ja väljusid ja isegi seda, kas nad kandsid maske.
The level of detail provided by @Seoul_gov for each and every COVID-19 case in the city is astonishing:
— Victoria Kim (@vicjkim) March 24, 2020
Last name (which I've obscured)
Sex
Birth year
District of residence
Profession
Travel history
Contact with known cases
Hospital where they're being treated pic.twitter.com/GsI0QQPcVH
Nad kasutavad seda informatsiooni ka inimeste mobiiltelefonidele hoiatuste saatmiseks, kui läheduses avastatakse uusi haigusjuhtumeid. Inimestel, kes on arvatavasti koroonahaigega kokku puutunud, palutakse võtta ühendust testimiskeskustega.
Kuid tegu ei ole vaid laialdase teavitussüsteemiga kõigile piirkonnas viibinutele. Süsteem on suunatud. Kui nakatunud isik tuvastatakse, kasutavad kontaktijälgijate meeskonnad nende terviseandmeid, krediitkaardiandmeid, valvekaamerate salvestisi ja mobiiltelefonide lokatsiooni nende varasema liikumise tuvastamiseks ja nende kontaktide leidmiseks. Need, kes leitakse olnud nakatunu läheduses, saavad telefoni kaudu hoiatuse.
Kui sinu test osutub positiivseks, paigutatakse sind isolatsiooni kas valitsuse keskusesse, kus sulle on tagatud esmane arstiabi ja järelevalve, haiglasse või koju, olenevalt sümptomitest.
Kui test on negatiivne, kui sa oled tervenenud või olnud vaid osaliselt haiguseallikaga kontaktis, tuleb jääda koju karantiini. Selle jaoks on vaja alla laadida lisarakendus, mis annab politseile märku, kui sa välja lähed. Seda teenust toetab kohalik järelevalvemeeskond, mis helistab kaks korda päevas, et teha kindlaks sinu püsimine kindlas asukohas, lisaks kontrollivad nad sinu sümptomeid. Välja minemise eest on trahv 8000 dollarit ja kuni aastane vanglakaristus.
Teised kasutusel meetmed on hoonetesse sisenemisel kehatemperatuuri mõõtmine, käte desinfitseerimine igal pool ja laialdane maskide kandmine. 98 protsenti inimestest ütleb, et nad kannavad mõnikord väljas liikudes maski, 64 protsenti teeb seda alati. Pärast maskide nõudluse hüppelist kasvu sekkus valitsus varude haldamiseks.
Üks Lõuna-Korea varajast puhangut iseloomustav joon on see, et riigile kehtestati ranged reisikeelud. Märtsi keskpaigaks oli enamik riike keelanud riiki sisenemise ja väljumise. Irooniliselt võis see päästa Lõuna-Koreas palju elusid, nagu me hiljem näeme.
Lõuna-Korea tegevuse aluseks on seega testimine, kontaktide jälgimine, isoleerimine, karantiin, hügieen, maskide kandmine ja reisikeelud. Nad ei vajanud rasket Haamrit, sest enamasti kasutasid nad Skalpelli.
Singapuri saatuslikud eksimused
Singapuri vastus koroonaviirusele oli alguses väga sarnane Taiwani omaga. Nende otsuste ajalugu on aga hämmeldust tekitav. Riik tegi paljuski sama, mida Taiwan või Lõuna-Korea. Kuid see ei toiminud. Miks? Erinevused on need, mis on kõnekad.
Singapuri puhul paistab võrdluses Taiwani või Lõuna-Koreaga silma kolm asja: reisikeelud, kontaktide jälgimine ja maskid.
Esiteks reisikeeldudest. Nagu näha, keelas Singapur üsna kiiresti külastajad Hubei provintsist juba 29. jaanuaril, mil seal oli 6000 juhtumit. Seejärel keelasid nad kõik Hiina külastajad kolm päeva hiljem 1. veebruaril, kui seal oli 12 000 juhtumit.
Kuid pärast seda ei toimitud piisavalt kiiresti. Reisijatel Itaaliast, Prantsusmaalt, Hispaaniast ja Saksamaalt sai riiki siseneda kuni 16. märtsini. Sel ajal oli neil riikidel kokku üle 50 000 kinnitatud juhtumi ja ilmselt tegelikult veel palju rohkem. Kõik lühiajalised külastused keelati nädal hiljem, 23. märtsil. Selleks ajaks oli mujal maailmas väljaspool keeluriike juba 150 000 juhtumit.
Tegevusega viivitamine põhjustas uute juhtumite ränga kasvu. Märtsi lõpuks saabus 80 protsenti Singapuri juhtumitest riiki välismaalt. Nädala jooksul langes sissetoodud juhtumite arv nulli, kuid siis oli juba hilja. Need juhtumid olid piisav, et haigust kohaliku elanikkonna seas levitada, mis tulevate nädalate jooksul plahvatuslikult kasvas. Kui nad oleks sulgenud piirid 10. märtsi paiku, on tõenäoline, et puhangut ei oleks toimunud või ei oleks see olnud nii ränk.
Teine suur erinevus riikidega nagu Lõuna-Korea on kontaktide jälgimine. Singapuri tegevus ei olnud tegelikult suurepärane. Märtsi lõpuni suutsid nende meeskonnad jälgida ainult kuni 600 kontaktset isikut. Seda seetõttu, et nende tööprotsess oli äärmiselt manuaalne. Jälgijad pidid toetuma uuringutes intervjuudele või valvekaameratele. Kasutada ei olnud telefoniandmeid, krediitkaardiandmeid või ühendust tervishoiuasutuste ja reisiandmete vahel, vähemalt meile teadaolevalt. Pole selge, kas uurimisvõimekus on tugevam või nõrgem Taiwani omast või olid kasutatud tööriistad palju paremad või halvemad. Kuid Taiwanit ei ujutanud üle välismaalt toodud juhtumite massiline kogus.
Märtsi lõpus avaldas riik mobiilirakenduse TraceTogether, mida inimesed said alla laadida ja hoida anonüümselt Bluetoothi ja krüpteerimise abil silma peal kõigil, kellega kasutaja oli kohtunud, et nende positiivse koroonaproovi korral teavitus saada.
Idee on suurepärane, kuid sellel on vaid 20-protsendiline kattuvus (miljon kasutajat versus 5,6 miljonit kodanikku). Probleem on selles, et see ei ole piisav. Kontakti registreerimiseks peavad mõlema inimese rakendused töötama. Kui ühel suvalisel inimesel on 20 protsendi suurune tõenäosus teavitus saada, on kahel suvalisel inimesel selle saamise tõenäosus 20%*20%=4%. Ehk teisisõnu ainult neli protsenti kontaktidest registreeritakse rakenduse abil.
Ja selle eeldus on, et 20 protsenti viitab korralikult töötavale rakendusele. Kui 20 protsenti tähistab siinjuures vaid allalaadimiste arvu – nagu on tavaline, kui arendajad tahavad kiidelda oma rakenduse eduga –, siis ei ava paljud rakenduse alla laadinud inimesed seda tegelikult, paljud selle käivitajatest ei sätesta seda korralikult ja paljudel neist ei ole ka Bluetooth alati sisse lülitatud.
Kuid sellegipoolest on veel vara midagi öelda. Singapur avaldas rakenduse neli nädalat tagasi. Loodetavasti suureneb selle levik järgnevate nädalate jooksul. Kuid riik on väidetavalt üks parimaid maailmas selleks, et veenda oma kodanikke rakendust kasutama: mobiiltelefonide kasutamine on suur, riik on väike ja kodanikud usaldavad valitsust. Kui Singapur ei suuda saavutada rohkem kui 20 protsenti, siis kes üldse suudaks? Nad on ise öelnud, et praegu ei saa see veel asendada manuaalset kontaktjälgimist.
See ei tähenda, et tehnoloogia oleks halb. Vastupidi, nutitelefonide Bluetoothil on suur potentsiaal lahendada kontaktjälgimise probleem. Kuid probleem on selle levik. Väga keeruline on saada suurt hulka inimesi rakendust kasutama. Lõuna-Korea ei nõua seda ja neil on võimalik jälgida kontakte palju lihtsamini.
Nüüd, kolmandaks ja viimaseks – maskid. Kuni 3. aprillini soovitas Singapur maskide kandmist ainult haigetele. Me nägime enne, et see läheb vastuollu nii Taiwani (mis haldas maskide kasutamist riiklikult) ja Lõuna-Koreaga (kus 98 protsenti elanikest kannab maske vähemalt mõnikord ja 64 protsenti pidevalt välisruumis viibides).
See on oluline, kuna maskid on fundamentaalse tähtsusega viiruse leviku peatamisel.
Nende kolme faktori – reisikeeldude, kontaktjälgimise ja maskide – tähtsust koostöös illustreerib järgmine graafik:
See on graafiline kujutis kõigist teadaolevatest Singapuri koroonajuhtumitest.
Punased punktid on aktiivsed juhtumid ja rohelised punktid on ravitud. Me näeme ülisuurt hulka punaseid juhtumeid. Need annavad tunnistust puhangu äsjasest iseloomust.
Kui mõnda juhtumit eraldi vaadata, võib näha seda:
See on juhtum, mida on korralikult uuritud. Kahjuks näevad enamik juhtumeid praegu välja sellised:
See illustreerib kontaktjälgimise koormat, millega uurijad ei suuda toime tulla. Seda juhtumit ei ole põhjalikult uuritud. Enamik juhtumeid ongi sellised.
Punased kobarad on moodustunud ümber kindlate piirkondade: ühiselamute. Ma uurisin kõiki kobaraid, et näha, millised neist on ühiselamud.
Vastus on seega: enamik neist.
Need on tavaliselt asustatud võõrtöölistega. Nagu varem mainitud, läks Singapuril reisipiirangute kehtestamiseks kaua aega ja märtsi lõpuks oli üle 80 protsendi juhtumitest riiki sisse toodud.
Kuid siis hakkasid need sisse toodud juhtumid levima, sest sotsiaalsete kogunemiste suurusele ei olnud mingeid piiranguid, samuti ei kantud maske.
Isegi kui sotsiaalsetele kogunemistele kehtestati kümne inimese piir, nägid ühiselamud välja sellised:
Palju inimesi, kellest sugugi kõik ei kanna maske.
Paistab, et Singapuri eksimuste hulka kuuluvad hilised reisikeelud, hiline sotsiaalsete kogunemiste keelamine, hiline üldine maskikandmise nõue ja ülekoormatud manuaalne kontaktjälgimise süsteem. Sellest hakkavad selguma põhilised meetmed, mida iga riik peaks rakendama koroonaviirusega võitlemisel.
Siin on loend meetmetest, mida iga riik peaks kaaluma. Need jagunevad nelja rühma:
- Väga odavad meetmed, mis võivad olla piisavad epideemia peatamiseks.
- Mõneti kallimad meetmed, mis võivad olla vajalikud.
- Kallid meetmed, mis ei ole vajalikud.
- Tervishoiumeetmed.
On aeg neid vaadata.
Tõlkinud Margus Parts
Toimetanud Kaur Maran
Infograafika Heleri Kuris
Infograafika ja kokkupanek Aarne Seppel