Endine Põhja-Iiri politsei juht ei usu seal enam sõjaväe tänavatele toomisse

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Hugh Orde

FOTO: SCANPIX

Olukord Põhja-Iirimaal võib ka praegu üleöö muutuda, kuid enam pole tõenäoline, et tänavaile tuleb tagasi tuua sõjavägi, ütles möödunud nädalal Eestit külastanud endine Põhja-Iiri politseiteenistuse juht ja praegune Briti Politseijuhtide Liidu president Sir Hugh Orde intervjuus Postimehele.



Teie asusite Põhja-Iirimaal tööle juba pärast 1998. aastal sõlmitud Suure Reede rahu, kui olukord oli mõnevõrra rahunenud. Mis olid teie ootused?

Ma alustasin ülemana 2002. aastal, kuid tulin Põhja-Iirimaale juba kaks aastat varem, uurima süüdistusi riigiga seotud tapmiste kohta, eriti advokaat Patrick Finucane’i mõrva (katoliiklasest advokaat, kelle protestantide rühmitus 1989. aastal Belfastis naise ja kolme lapse silme all hommikusöögilauas maha lasi, väidetakse, et veretöö niidid viisid Briti valitsusasutustesse – toim).

Ajaks, kui ma üle võtsin, oli loodud uus politseijõud (senine Kuninglik Ulsteri Politseijõud nimetati 2001. aastal ümber Põhja-Iirimaa Politseiteenistuseks – toim). Meil oli 175 soovitust lord Patteni raportist, mis tuli ellu viia (reformid, mida Suure Reede rahu tulemusel asutatud lord Chris Patteni juhitud erapooletu komisjon ette nägi, olid mõeldud selleks, et lõhkuda senine kuvand Põhja-Iiri politseist kui selgelt protestantide poolel olevast jõust – toim). Seda on kirjeldatud kui politseiajaloo suurimat juhtimise muutmise plaani.

Millised olid peamised teie ees seisnud ülesanded?

Mu ees oli teenistus, mis oli kaotanud [rohkem kui 30 aasta jooksul] tapetuna 302 politseinikku. Politseinike kvaliteet oli kõrge: nad olid hästi välja õpetatud, kõrgelt motiveeritud ja enamik neist oli väga valmis haarama võimalusest tegeleda politseitööga, mis ei seisnenud igapäevaselt selles, et enne kui sa said kaitsta avalikkust, pidid kaitsma iseennast.

Lord Pattonist oli minu arvates väga mõistlik tõdeda, et paljud senised politseinikud ei pruugi soovida kuuluda uude maailma. Mistõttu selleks, et teha ruumi uute inimeste liitumiseks vastavalt soovitusele, et politseis saaks olema 50 protsenti katoliiklasi ja 50 protsenti protestante, lubas ta varasematel olijatel väga heldete kompensatsioonidega enne tähtaega erru minna.

Aasta ajaga jäime ilma 440 politseinikust ja ma värbasin 440 uut politseinikku. Me lihtsalt võtsime riski ja see töötas väga hästi. Ajaks, kui ma lahkusin, olid mõned meie uutest uurijatest tõusnud juba vanemuurijaks. Kuid 50:50 värbamine oli tõesti väga vastuoluline.

Kuidas katoliiklased suhtusid politseisse tööle asumisse?

Me reklaamisime kaks korda aastas kohti 220 inimesele. Keskmiselt – ja nii seitse aastat järjest – saime umbes 9000 avaldust. Ja rohkem kui piisavalt hea kvalifikatsiooniga inimesi. Leidus palju noori katoliiklasi, kes soovisid liituda politseiga, kes olid valmis võtma selle riski ja kes varem ei olnud saanud liituda.

Alati see muidugi ei töötanud. Ja me ei saanud rohkelt äärmuslikke vabariiklasi liituma, vaid mõõdukama osa. Aga kui usaldus aja jooksul kasvas, hakkas tulema inimesi, kes olid küll juhtumisi mõtteviisilt vabariiklased, aga pühendunud meie ühiskonna turvalisena hoidmisele.

Kaotasime vaid üksikuid uus­i liitunuid – nad tahtsid jääda, kuid tundsid perekonnalt liiga suurt survet, oli liiga vara. See oli hämmastav. Mina arvasin, et me jääme ilma päris paljudest.

Miks te arvasite, et te neist ikkagi ilma jääte pärast seda, kui nad on juba tulnud politseisse?

Mina teenisin 26 aastat Londonis. Ajal, kui ma sinna läksin, töötasid politseis peaaegu ainult valged. Oli väljakutse leida vähemustaustaga politseinikke. Meie kogemus Londonis näitas, et isegi kui nad tulid, siis paljud ei soovinud jääda, sest neile tundus see kultuur vale.

Põhja-Iirimaal oli levinud müüt, et see on teenistus, kuhu katoliiklased pole teretulnud. Aga nad olid teretulnud. Minu politseinikke ei huvitanud nende religioon, vaid see, kas nad on head politseinikud või mitte. Et meie valik oli hea, siis vanad olijad said aru, et need on head politseinikud ja ei tekkinud probleemi. Uued inimesed ei tundnud end organisatsiooni sees isoleerituna. Sestap nad ka jäid.

Kuidas protestandid reageerisid katoliiklaste kvootidega politseisse võtmisele?

Paljude jaoks polnud see üldse probleem.

Üks olulisemaid teemasid oli see, et politseiperekonnad Põhja-Iirimaal on väga tugevad. Vanaisad, isad ja pojad liitusid kõik Kuningliku Ulsteri Politseijõuga. Ja paljudele tundus ebaõiglane, et nende lapsed ei pääsenud politseisse, sest teised inimesed olid sobivamad – olid olnud sobivad kogu aeg, aga polnud enne kandideerinud. Juriidiliselt oli see väljakutse: mitu korda võitsime õigusliku vaidluse.


Kas enne Suure Reede rahu oli midagi samasugust proovitud: tuua politseisse rohkem katoliiklasi?

Liitumisvõimalus oli alati olemas, aga nende kogukondade inimesed lihtsalt ei tulnud.

Ükski kampaania poleks töötanud, sest toona oli äärmusliku tiiva vabariiklastel väga palju võimu. Katoliiklasest politseinik olemine oli väga riskantne, isegi hullem kui protestandile. Paljud neist mõrvati.

Sellest hoolimata teenis kogu rahutu perioodi vältel politseis umbes kaheksa protsenti katoliiklasi. Need olid väga vaprad inimesed, kes ei lasknud end hirmutada. Ei hirmutatud mitte ainult neid, vaid ka nende peresid.

Huvitaval kombel oli oht 2009. aastal, kui ma lahkusin, märksa kõrgem kui 2002. aastal. Aastad 2002–2006 olid väga positiivsed. Aga siis ei liigutud poliitilises mõttes piisavalt edasi ning hakkas kogunema luureinfot terroristide tegevuse kohta – Jätku-IRA (CIRA), Tõeline IRA (RIRA), Oglaigh na hEireann tegutsesid edasi. 2009. aasta märtsis tapeti kaks sõdurit ja mina kaotasin ühe politseiniku, minu järeltulija kaotas politseiniku üsna varsti pärast seda.

Nende terrorikampaania on varasemate kümnendite omast väga erinev. Kui IRA-l oli katoliiklaste seas laialdane toetus, siis neil rühmitustel pole rohujuure tasandilt toetust.

Ehk oht on jätkuvalt olemas?

Kui sa oled politseinik, pole küsimustki – oht on jätkuvalt olemas. Neid üritatakse rünnata.

Vana kampaania on läbi. See on uus kampaania. Organiseerimatum ja väiksemate rühmitustega. Aga nad värbavad noori. Üks inimestest, kelle me vahistasime politseiniku tapmise eest 2009. aasta märtsis, oli 17-aastane. Tundub, et kui need inimesed elaksid Londonis, liituksid paljud neist jõukudega.

Ka mullu oli Põhja-Iirimaal märuleid.

Minu ajal oli marsside hooaeg alati väga pingeline. 2005. aasta septembris olid meil ühed Põhja-Iirimaa ajaloo hullemad kokkupõrked. Rohkem kui sada minu politseinikku sai tõsiselt viga, viis ei suutnud enam kunagi tööle naasta. Meie pihta tulistati, me vastasime tulele. Koos minu politseinikega hoidis tänavail positsioone üle tuhande sõduri.

2006. aastal  polnud politseil marsside hooajal peaaegu üldse probleeme. Aga see on väga plahvatusohtlik koht, kus võib kõik juhtuda üleöö.

Minu aja suurim sümboolne muutus oli sõjaväe igapäevase kasutamise lõpetamine. Kampaania – nagu sõjavägi oma tegevust Põhja-Iirimaal kirjeldas – oli pikim sõjakäik Briti armee ajaloos, kestes üle 30 aasta. See oli pikk samm edasi, aga need olid väga keerukad ajad. Paljud mu politseinikud olid väga närvilised, sest minevikus oli sõjavägi olnud väga oluline.

Põhja-Iirimaa politsei ülemana oli mul ainulaadne positsioon: mul oli õigus saata sõjavägi välja ministeeriumidelt luba küsimata. Ma olin viimane, enam asjad nii pole. On väga ebatõenäoline, et asjad sinna tagasi pöörduksid.

Hugh Orde
•    Sündinud 27. augustil 1958.
•    Asus politseitööle 1977. aastal Londonis.
•    On uurinud Briti ametlike jõu­struktuuride osa Põhja-Iirimaa kogukonnavaenu käigus toime pandud tapmistes ning juhtis aastatel 2002–2009 vastavalt katoliiklaste ja protestantide vahel sõlmitud rahule reformimisele läinud Põhja-Iiri Politseiteenistust.
•    2009. aastast on Briti Politseijuhtide Liidu president.
•    Tema teenete eest politseivallas lõi kuninganna Elizabeth II ta 2005. aastal rüütliks.

Tagasi üles