Lähedasel diagnoositud dementsus võib avaldada mõju tervele pereringile. Kuidas dementsusega lähedast aidata ja hoiduda ise «läbipõlemisest», selgitab Põhja-Eesti regionaalhaigla psühhiaatriakliiniku psühhiaater-ülemarst Merit Kudeviita.

Millised võivad olla dementsuse ilmingud?

Mäluhäirete ilmnemist märkavad enamjaolt esmalt patsiendi lähedased. Mida haritum inimene, seda paremini ta adapteerub muutuva kognitiivse funktsiooniga ja suudab oma toimetulekut kohaldada nii, et oluline meeles püsiks. Tihti näeme, et kui inimene ise märkab, et tema mälu on halvenenud, siis on sageli tegemist hoopis ärevuse, meeleolu languse või muudel põhjustel esineva keskendumishäirega. Raske on ju meelde jätta asju, mida tähele ei pane ja enda jaoks ei fikseeri.

Dementsusele viitavad sümptomid:

  • Mäluhäired (võimetus õppida ja salvestada materjali, meenutada õpitud infot). Inimene võib hästi mäletada juhtumeid lapsepõlvest ja noorusajast, kuid viimase aja sündmused on ununenud.
  • Raskused kõnest arusaamisel ja eneseväljendamisel.
  • Võimetus ära tunda tuttavaid esemeid, isikuid ja kohti.
  • Orienteerumisraskused ajas, kohas ja ruumis.
  • Nägemis- ja ruumitaju häired.
  • Mõtlemise ja arutlusoskuse häired. 
  • Raskused tegevuste planeerimisel ja sooritamisel.
  • Toimetuleku halvenemine igapäevastes tegevustes, mis varem ei valmistanud raskusi.
  • Isiksuse muutused ja käitumishäired.

Millal jõutakse Eestis tavaliselt dementsuse diagnoosini ja kui oluline on haiguse varane avastamine?

Dr Merit Kudeviita

FOTO: Erakogu

Inimesed jõuavad pahatihti psühhiaatri või neuroloogi vastuvõtule juba kaugele arenenud mäluhäirega, mil toimetulek on juba oluliselt häiritud ja lähedased murelikuks muutunud. Mõistlik oleks kahtluse tekkides esmatasandil ehk perearsti juures patsiente mäluhäirete suhtes sõeltestiga hinnata.

Haigusest põhjustatud närvirakkude hävimist ei ole samas ravimitega võimalik tagasi pöörata, küll aga võivad ravimid pidurdada alanud mäluhäirete süvenemist ja oskuste kadumist (nt atsetüülkoliinesteraasi inhibiitorid, NMDA retseptori antagonistid). Varakult sekkudes saame seega osal patsientidest ravimite toel haiguse progresseerumist aeglustada ning samuti nõustada patsienti ja tema lähedasi muutuva seisundiga toime tulemiseks.

Kui sageli kaasneb dementsusega depressioon?

Depressioon ei pea ilmtingimata kaasnema dementsusega, kuid seda esineb sageli kaasuvana kognitiivse funktsiooni langusega kulgevate häirete korral. Vahel aga tõlgendatakse depressiooni hoopis ekslikult dementsusena. Oleme oma keskuses näinud patsiente, kelle lähedased toovad vastuvõtule mäluhäire esinemise kahtlusel, kuid tegemist on hoopis depressiooniga ning patsiendi hea toimetulek ja vaimne võimekus taastub ravi järgselt.

Millist tuge vajab äsja dementsuse diagnoosi saanud inimene?

Dementsuse diagnoosi saanud lähedase toetamise viis sõltub dementsuse raskusastmest ja põhjusest. Kerges astmes dementsuse korral vajab patsient keskkonna kohandamist, mõistmist, toetamist ja teatud juhtudel ka farmakoloogilist ravi, et aeglustada haiguse progresseerumist. Raskes astmes dementsuse korral tuleb tihti aga farmakoloogiliselt ravida juba kaasuvaid muid sümptomeid ja käitumuslikke sündroome (nt meeleolu- ja unehäireid, rahutust, agiteeritust või meelepettelisi sümptomeid).

Dementse lähedasega tuleks suhelda võimalikult tavapärasel moel, nii nagu varemgi. Lähedasel on soovitatav jälgida patsiendi toimetulekut ja selle muutumist ajas, et osata arstile patsiendi seisundit asjakohaselt kirjeldada ja seega abistada tervisehinnangu andmisel.

Kui dementsus on hakanud süvenema – millised oleksid abistavad elukorralduslikud muutused?

Iga patsiendi puhul tuleb olukorrale läheneda individuaalselt. Otsus, kas inimene saab veel elada oma kodus või peab suunduma hooldekodusse, sõltub enamjaolt olemasolevast tugivõrkustikust ja selle võimalustest ning mäluhäirega kaasnevatest käitumuslikest sümptomitest.

Teadusuuringud viitavad sellele, et väljaarenenud dementsuse korral peetakse kõige efektiivsemaks keskkonna kohandamist.

Mida peaks arvestama ja kuidas olema abiks, kui dementsusega inimene elab üksi?

Kerge dementsusega inimene võib lähedaste toel kenasti elamisega hakkama saada. Oluline on turvalise ja toetava keskkonna loomine, päevakava hoidmine, lähedaste kontaktide olemasolu ja kättesaadavus, meeldetuletused ning muu abistav varustus.

Vajadusel võtke kasutusele abivahendid: meeldetuletavad sildid, kell ja kalender nähtaval kohal; märkmik, kus on kirjas tähtsamad sündmused, telefoninumbrid ja oluliste asjade asukohad kodus; lihtsad juhendid kodumasinate kasutamiseks; ravimikarp, kus ravimid on jaotatud vastavalt raviskeemile; automaatsed meeldetuletused, nt mobiiltelefonis või arvutis, äratuskell, võtmeotsija jms; otsevalikuklahvid telefonil oluliste numbrite jaoks; silt isiklike andmetega (nimi, elukoht, lähedase telefoninumber) haige taskus või käekotis.

Kõige raskemad probleemid tekivad enamjaolt valesti võetud ravimitega, kui need ei ole õigesti dosettidesse jaotatud ning manustamine meeldetuletusega tagatud. Valesti võetud ravimid tekitavad rohkem kahju kui kasu, halvendades patsiendi tervist ja vähendades toimetulekut. Samuti on oluline läbi mõelda toidu hankimise ja tegemisega seonduv ning väljapool kodukeskkonda liikumine. 

Millised käitumismustrid võivad dementsuse puhul mõjuda ehmatavalt? 

Dementsusega inimene ei käitu meelega häirivalt, vaid selle põhjuseks on tema haigus! Samuti ei pruugi patsient osata enda kaebusi selgelt väljendada (nt nälja- ja külmatunne, kõhukinnisus, valu jms), kuid see võib oluliselt mõjutada tema käitumist.

Inimene üritab oma mäluhäiret automaatselt kompenseerida. Näiteks, kui ei tule sõna meelde, siis kõneleb sellest läbi kirjelduse või koostab silte ja nimekirju. See võib kõik tunduda lähedastele arusaamatu. Kõige probleemsemad on olukorrad, kus haige lähedane muutub rahutuks või koguni agressiivseks, kuna ei mõista situatsiooni või ei adu toimuva konteksti ning tõlgendab lähedase käitumist enesele vaenulikuna. Sageli näeme, et mäluhäirega patsiendid ise paigutavad oma asju ümber, ei leia neid enam ning hakkavad kahtlustama lähedasi asjade ümberpaigutamises või koguni varastamises.

Kuidas tagada, et lastel ei tekiks esivanemate muutumist nähes psüühilisi arme?

Psüühilised armid tekivad sellest, kui inimene ei mõista haige lähedase käitumist ehk üldine teadmatus haiguse olemusest. Usun, et haigusalane harimine ehk psühhoedukatsioon aitab vältida psüühilisi arme. Kui lähedased mõistavad dementsuse aluseks olevat ajuhaigust ja selle sümptome, on haiguse progresseerumise nägemisega kergem toime tulla. Haige lähedastele tuleb olukorda selgitada neile arusaadaval moel.

Kuidas hakkama saada hooldamisest tekkida võiva vaimse ja füüsilise kurnatusega?

Kindlasti tuleks lähedaste ringis hooldusküsimusi koos arutada ja koormust jagada ning vajadusel abi otsida ka abistajatele. Kui enda ressurssidest jääb väheks, siis on võimalik pöörduda ka kohaliku omavalitsuse sotsiaaltöötaja poole nõu ja abi saamiseks. Abi saab veel otsida ka dementsusega haige lähedastele mõeldud tugigruppidest.

Millal on õige aeg hakata mõtlema hooldekodu peale?

Mina olen soovitanud lähedastel ikka ise käia erinevate asutustega tutvumas, et valida sobiv hoolduskodu. Hooldekodudel on üldjuhul kodulehel info olemas, kas neil on võimekust toime tulla dementsete iseseisvalt liikuvate haigetega või on nende hoolealused vaid voodihaiged. Dementne haige ei pruugi kehaliselt olla halvas seisus ja otsib aktiivselt tegevust. Selle tõttu peab hooldusasutus omama oskusteavet ja keskkonda selliste haigetega toimetulekuks.

Soovitusi dementsusega inimese lähedastele

  • Oluline on mõista, et dementsusega inimene ei käitu meelega häirivalt, vaid selle põhjuseks on tema haigus!
  • Püüdke olla kannatlik ja rahulik ning säilitage turvaline keskkond.
  • Kõnelge aeglaselt ja lihtsate lausetega, esitage lühikesi küsimusi ning vajadusel korrake öeldut.
  • Hoidke rääkides sõbralikku pilkkontakti. Ärge unustage ennast tutvustada, vajadusel korduvalt.
  • Ärge tõstke häält, ärge vaielge ega andke käsklusi. Pigem suunake ja tekitage huvi tegevuste vastu.
  • Rääkige haigega täiskasvanulikult ja säilitage tema eneseväärikus.
  • Arvestage asjaoluga, et dementsusega inimene ei suuda alati enda kaebusi selgelt väljendada (nt nälja- ja külmatunne, kõhukinnisus, valu jms), kuid see võib oluliselt mõjutada tema käitumist.
  • Rutiin ja kindel struktuur igas päevas on oluline. Vältige võimalusel suuremaid muutusi ja liigseid segavaid stiimuleid (nt raadio ja televiisor ühes ruumis).
  • Hoidke dementsusega inimest aktiivsena. Andke talle lihtsaid ülesandeid ja soovitage tegevusi, mida ta varem hästi oskas ning mille sooritamiseks on tal oskused veel säilinud.