Juhtkiri: rahalaev ja rendikoht

Euroopa Liidu lipp Euroopa Komisjoni hoone ees Brüsselis. Foto: SCANPIX

• Saksamaa ja Prantsusmaa püüavad hoida Euroopa Liitu koos
• Võtmeküsimuseks on netomaksjate riikide taastumine kriisist
• Toetuste kasutamine võib riigiti olla väga erinev

Eile tuli Euroopa Liidu Komisjoni president Ursula von der Leyen välja koroonakriisi mõjude leevendamiseks mõeldud pakkumisega. Tegemist on pikalt oodatud ja vastakaid arvamusi tekitanud tulevikuvalikuga. Selle pakkumise põhiliseks nurgakiviks saab olema kokkulepe liikmesriikidele tagastamatu abi ja laenuraha andmiseks, tervise- ja majanduskriisi leevendamiseks. 

Omaette väljakutse on raha õiglane jaotamine liikmesriikide vahel. Kuigi laenu andmine tähendab enamasti, et see tuleb ka tagasi maksta, on kindel, et riigid ei saa sellega võrdselt hästi hakkama. Esiteks varasemast harjumusest ja finantsdistsipliinist tulenevalt, teiseks aga pole mingit tõsikindlat valemit, et hinnata, kuidas majandused päriselt taastuvad. Ehk siis, kas tagasimaksmiseks üldse raha ongi.

Saksamaa ja Prantsusmaa tulid välja ka oma pakkumisega, milles Saksamaa loobus varasemast jäigast positsioonist toetuste andmisel, millest on eelmistel majanduslanguse aastatel kindlalt kinni hoitud. Üks põhjus, mis pani Saksamaad nähtavast meelt muutma, võib peituda soovis hoida Euroopa Liitu pudenemast. Üheks lakmuspaberiks ELis kahtlejatele on seegi, kas Brexiti järel lahkunud brittide majandus taastub kiiremini või ei.

ELi toetusi võetakse loomulikuna ning mõnikord pisut üleolevaltki. ELi eelarvest tuleva raha kasutamise kohta võib leida lõputult nalju ning koomilisi juhtumisi. Siiski tuleb arvestada, et võrdlemisi suur osa meiegi riigi eelarvest on pärit teiste Euroopa Liidu riikide maksumaksjatelt. Kahtlemata on võtmeküsimus, kuidas taastuvad kriisist netomaksjate majandused ja millise hoiaku jätkuva toetamise suhtes võtavad nende ühiskonnad.

Suur osa vaidlustest seisab veel ees ja peetakse maha liikmesriikidest koosnevas Euroopa Liidu Nõukogus. Oluline on jälgida, millise jaotusvalemini läbirääkimiste käigus jõutakse.

Tegelikult võib Euroopa Liidu Komisjon tulla välja millega tahes. EL ei toimi selliselt, et kõik komisjonilt tulev rakendatakse kohe ja kuulekalt ellu. Suur osa tulistest vaidlustest seisab veel ees ja peetakse maha liikmesriikidest koosnevas Euroopa Liidu Nõukogus. Kõige olulisem on jälgida, millise jaotusvalemini läbirääkimiste käigus lõpuks jõutakse. See on tähtis, sest sellesarnast meedet ei ole Euroopas varem rakendatud, mistõttu jääb ruumi eksimisele. Oluline on hoida tasakaalu riikide tervisekahju ja majanduskahju vahel. Näitena võib tuua Eesti ja Kreeka. Mõlemad said tervisekriisiga võrdlemisi hästi hakkama, kuid majandus sai kõvasti pihta.

Varasematest jagamisvalemitest meenub pagulaste jaotamise algne ettepanek, mis andnuks Maltale rohkem pagulasi kui Saksamaale ning Eestile rohkem kui Soomele. See on hoiatav näide. Lisaks mõistlikuna tunduvale valemile tuleb säilitada kaine pea ja loogiline mõtlemine.

Loomulikult pole vähetähtis, mis rahast edasi saab. Kiusatus on panna kogu raha asjadesse, mida on varem tehtud, või suurtesse infrastruktuuri objektidesse. Osalt on see mõistetav, kuna taristut oleks tarvis järele aidata. Ometi ei ehitata ühtegi maha põlenud tehast üles täpselt samamoodi – tehnoloogia on alati edasi arenenud ning ebamõistlik on seda mitte arvestada. Veel hullem oleks raha kulutada populistlikele ja küsitava eesmärgiga projektidele. Tulevikku saab luua ikkagi teadmistepõhiselt ning kuigi valitsuse lubadus – üks protsent SKTst teadusele – pole täitunud, on oluline, et selle poole liikumist jätkame.